Kõik saab alguse suhtumisest

Vale suhtumine nullib kõik võimalused. Igal tasandil ja igal moel.

Kui oled inimene, kelle jaoks on elu üks kohutav koht, täis varitsevaid ohte ja pahatahtlikke inimesi, siis üsna tõenäoliselt nii ongi. Igas ütluses loed välja negatiivset allteksti. Igas äraütlemises isiklikku, pahatahtlikku pöördumist. Igaks juhuks ei käigi sa kunagi uutes kohtades ja ei tutvu erinevate inimestega. Teadagi, mis sellest tuleb!

Ka töökohas lepid millega iganes. Vähemalt miskigi. Hoiad kümne küünega kinni, sest kes see täna ikka muud kohta saaks! Oled ebakindel, kahtlustav. Ründad igaks juhuks ikka esimesena, siis on vähemalt esimene löök sinu poolt! Suhtes pole oluline tasakaal, harmoonia. Vähemalt on teinepool majas! Ka siis, kui sellel on vägivalla, alkoholismi, lihtsalt täiesti mõttetu koosolemise pitser otsaees.

Et miskit halba juhtuda ei saaks, on hea olla kodus. Diivani peal või arvuti taga. Mõnel õllepurk peos, püksi ülemine nööp lahti. Turvaline on karjuda takka  Delfi foorumites või valulikult oiata teleka ees: kuidas nad küll ei oska! Piiluda läbi lukuaugu teiste magamistuppa. Nii põnev! Meil õnneks on kõik hästi. Vähemalt selles mõttes.

Seda, et enda elu on kui kolme jalaga koer, kärnad peal, muidugi ei teadvusta. Oma silmas palki ei näe, teise  silmas pindu kasvõi hilises hämaruses küll. Mis sest, et tegelikult elad ainult teiste elu, jagad teiste jutte. Mida mahlakam, seda paremini ennast tunned. Talle oligi paras! Kes sellist siis ka tahakski! Ma olen vähemalt normaalne inimene. Mina vähemalt olen korralik.

Jumal tänatud, meie oleme vähemalt Nagu Kõik Teised!

Õige hoiakuga pole kaotuseid. On õppetunnid, millest ära õppimine on sinu valik.

Kui oled enesekindel, rõõmsa ootusega ja valmisolekuga kõigele heale, siis on maailm su jaoks üks pagana kihvt koht.  Ootad huviga uusi tutvusi ja kohtumisi. Sest inimesed on nii pööraselt põnevad. Naudid nendega suhtlemist. Isegi kui vastas on kibedust ja vimma pritsiv mölakas, näed temas huvipakkuvat materjali.

Mis sest, et juba esimese viie minuti jooksul paneb sulle kolmas kord allapoole vööd – sa ei solvu. Pigem oled uudishimulik ja mõtled, miks? Kõigil on oma lugu. Mis siis tema oma on, et selliseid asju sinu ja elu kohta arvab õiguse mitte isegi öelda vaid väita? Hmm, istud ja kuulad tähelepanelikult.

Sinu enda eluterve energia mõjutab lõpuks neidki. Kui pritsida sappi ja tunda, et see ei mõju, siis ühel hetkel saab ka kõige kibedama inimese vihakorv tühjaks. Tavaliselt on nad hetkeks lihtsalt sama nõutu olekuga nagu väikesed lapsed, kes on end tühjaks jonninud. Veidi väsinud, enne kui panevad trussikud kuulekalt jalga.

Kui oled positiivne, lihtne ja heatahtlik (mis ei tähenda rumal olemist), siis ühel hetkel sulab ka kõige jäisem tükk. Armastusele ja mõistmisele ei saa keegi vastu. Me lihtsalt oleme harjunud olema alateadlikult valmis rünnakuteks, solvanguteks, teadmisega – kõik kasutavad kõiki. See pole vale. See on elu, ei muud. Sinu valida on see, kuhu oma energia panna.

Kui oled endaga tasakaalus, ei lähe sa kaasa sellega, kuhu sind ahvatletakse, millega provotseeritakse. Rünnakud muutuvad põhjusteks aru saamisele. Solvangud kaotavad jõu siira küsimusega: miks sa nii arvad? Ja suvalised klähvimised on kui õlakehitus: olgu siis. Meil kõigil on õigus oma arvamusele. See oli sinu oma.
Ja olgem ausad – mõnikord tuleb tunnistada, et vastasseisja polegi kokkuvõttes põnev ja dramaatiliselt värvilise hingeeluga isiksus. On tavaline ja pesuehtne tropp. Milleks end selliste peale üldse kulutada?

Kas pole ükskõik, mis ta sinust ja elust arvab?

Kui on aeg minna, siis on aeg minna. Aitäh, et olid! Soovin sulle kõike, mida oma õnneks vajalikuks pead!

Kukume ja komistame kõik. Miks siis püstitõusmine nii uskumatult raske on?

Jah, on ülekohut, vahel lausa karjuvat. Ja alati ei aitagi positiivne mõtlemine. Aga ka see on üks osa elust. Sina oled see, kes olemasolevaga hakkama peab saama. Kui lihtne on jäädagi konutama ja kogu ülejäänud eksistentsi kiruda ja tänitada! Mulle tehti, nii polnud ma ära teeninud! Jah, tehti. Mis sina nüüd ette võtad?

Kunagi kuulsin head ütlust selle kohta: võta kurvastamiseks aeg ja tee see täiega läbi. Nuta, karju, ulu. Kirjuta luuletusi või eksle kadakate vahel, silmad udused. Vabasta endas sisemine gepard, kallista puid.Tee seda kindel aeg. Siis korja allesjäänud eneseväärikus kokku. Mine edasi. Kui oled iseendaga ära marutanud, saab igast kukkumisest vaid üks järgmine trump tugevuse taskusse. Õppimise koht niikuinii.

Omast käest tean – see toimib. Aeg on lihtsalt igaühel erinev. See polegi kerge. Siiski on tõeline julgus mitte see, et sa üldse midagi ei karda, vaid astud samme kogu olemasolevast hirmust hoolimata. Palun ära jäta ennast auku. Ühel hetkel ei pruugi enam valgus üleval pool kumada.

Sinu õige suhtumine annab esimese eelise oma elus õnnelik olla. Kas tihkad astuda esimest sammu?

Hakka elama!..Kuidas siis?

Oled sa siis õnnelik? Nagu Kõik Teised? Mis juhtuks, kui saaksid aru, kust on senised pärssivad uskumused üldse pärit? Kui taipaksid, miks reageerid, samastad inimesi ja olukordi ühele kindlale oma peas? Miks ja mille pärast ennast siiani üldse ruineerinud oled? Mida sa siis tegelikult kõige rohkem kardad? Kõik teed ei vii Rooma, iseendani küll. Lõppude lõpuks, alati. Kas oled selle üle üldse kunagi mõelnud?

Kusjuures, sellest taipamisest ise on vähe.  Jah, teelkäimine on oluline ja eriti iseenda suunas. Pole raske panna lõikama, pea seljas ja juuksed lehvimas. Palju keerulisem on aru saada,  mis on selle eesmärk. Mis oleks see, mis võiks homme minu elus, minus endas teisiti olla?

Paljud meist vinguvad ja virisevad. Hea on olla ohver. Saada tähelepanu ja sooje pilke kaasanoogutajatelt. Küll on sul raske! Oled tähele pannud, et nii mõnigi ei astu iial ühtegi reaalset sammu, isegi kui toimiv lahendus otse nina ette pannakse? Leiavad järsku nii palju põhjuseid, miks ei saa, miks pole õige aeg. Üllatus! Päriselt asjade teistmoodi tegema hakkamine on väga ebamugav ja  jumala raske! Eriti, kui raja kõrval kedagi vilega ergutamas kaasas pole.

Kõik muutused on hirmutavad. Pead välja astuma mugavustsoonist. Hüppama sõna otseses mõttes üle parda, tundmatusse vette. Paljud seda siis julgevad? Eriti veel, kui tead, et jalad põhja ei ulatu. Ning kas polnud see mitte koht, kus haid ujuvad?

Jah, see ongi jube ja vahepeal ongi tunne, et upud ära. Ei upu. Sa tahad elada niipalju rohkem. Hakkad ujuma. Kõigest hoolimata. Isegi, kui sa täna seda ei usu.

Kuidas sa suhtud siis?

Tänu sellele, et saad loota vaid iseendale, oskad sa ühel päeval võib-olla esimest korda elus enda eest seista. Läbi näha tühikargajad ja niisama keigarid. Mõista neid, kes on väetimad ja ulatada soe käsi. Olla tänulik selle eest, mis elu pakub. Püüelda selle poole, mis sind päriselt kütab. Mitte leppida enam poolikute asjade ja katkiste inimestega. Seda kõike sa oled kogenud. Palju suurem on väljakutse osata tunda end tõeliselt õnnelikuna.

Elu sõltub valikutest, võimalustest ja veel miljonist väikesest tegurist. Isiklikult arvan, et kõige olulisem algab siiski ühest- sinu suhtumisest. Suhtumine ellu määrab pildi, kuidas seda näeme. Ja millisena valime seda ise elada.

Allikas:www.suhtesahver.ee