Kui kõik variseb kokku ja me seisame tundmatuse lävel, saab meie proovikiviks võime püsida sel lävepakul, ilma midagi täpsustamata. Vaimse teekonna eesmärk pole paradiis ega mõnda tõeliselt suurepärasesse kohta jõudmine, kirjutab Pema Chödrön oma raamatus “Kui kõik variseb kokku”.
Gampo Abbey’s on meeletult avarust. Meri ja taevas sulanduvad seal üheks. Silme ees laiub lõputu horisont ning selles ääretus avaruses liuglevad merikajakad ja rongad. Kõik ümbritsev on kui suur peegel, mis kasvatab liigagi suureks tunde, et varjuda pole kuhugi. Ja nii nagu kloostris kombeks, ei leidu siin ka erilisi pagemisvõimalusi – ei valetamist, ei varastamist, ei alkoholi, ei seksi, ei mingit väljapääsu. Gampo Abbey’sse olin ma igatsenud minna juba pikka aega. Trungpa Rinpoche palus mind kloostri direktrissiks ja nii ma end sealt lõpuks leidsingi. Seal elamine pani proovile mu armastuse heade väljakutsete vastu, sest esimestel aastatel saatis mind tunne, justkui keedetaks mind elusalt.
Mis siis juhtus? Kui ma kloostrisse jõudsin, varises kõik kokku. Kõik enese kaitsmise ja eksitamise viisid, kõik, mida tegin oma hoolikalt lihvitud minapildi säilitamiseks – see kõik varises kokku. Ükskõik kuidas ma ka ei proovinud, ei osanud ma olukorraga toime tulla. Minu juhtimisstiil ajas kõiki hulluks ja ma ei osanud kuhugi varjuda. Olin end alati pidanud paindlikuks, vastutulelikuks inimeseks, kes meeldib peaaegu kõigile. Olin suutnud seda illusiooni endas kanda suurema osa oma elust. Kuid kloostrielu algusaastatel taipasin, et olin hellitanud valearusaama. Mitte et mul poleks olnud häid omadusi. Ma lihtsalt ei olnud see ülim kullatükk.
Olin oma enesekujutelma nii palju panustanud ja nüüd ei püsinud see lihtsalt enam koos. Kõik lahtised otsad said elavalt ja värvikalt ilmsiks mitte ainult minule, vaid ka kõigile teistele. Kõik, mida ma polnud varem suutnud enda juures näha, muutus ühtäkki dramaatiliseks. Ja nagu sellest poleks veel piisanud, olid kõik oma tagasisides minu tegemiste ja mu isiku suhtes väga vabad. See tegi niivõrd haiget, et pani kahtlema, kas suudan veel kunagi õnnelik olla. Oli tunne, nagu langeksid minu peale lakkamatult pommid ja ümberringi plahvataksid enesepettused.
Paigas, kus pidevalt nii palju õpiti, uuriti ja harjutati, ei saanud ma langeda eneseõigustuse ja teiste süüdistamise lõksu. See polnud väljapääs. Samal ajal külastas kloostrit üks naisõpetaja ja ma mäletan, kuidas ta mulle ütles: “Kui oled iseendaga heaks sõbraks saanud, muutuvad ka olud su vastu sõbralikumaks.”
Olin selle õppetunni juba varem saanud ja teadsin, et see on ainus õige viis. Kunagi oli mu toaseinale riputatud tekst: “Leiame eneses hävimatut vaid sel määral, kui palju end ikka ja jälle hävitada laseme.” Teadsin mingil moel juba enne kokkupuudet budistlike õpetustega, et selline on tõelise ärkamise vaim. Asja kogu sisu on kõigest loobumises. Siiski, kui jalgealune kaob ja meil pole millestki kinni haarata, saame väga haiget. Nagu ütleb Naropa Instituudi* moto: “Tõearmastus paneb su paika.” Võime sellesse suhtuda mingil määral romantiliselt, ent kui tõe käest pole pääsu, paneb see meid kannatama.
Vannitoapeeglist vaatab see kõik meile vastu – vinnid, meie vananev nägu, lahkusepuudus, agressiivsus ja pelglikkus. Siinkohal tulebki mängu õrnus. Kui olukord on ebakindel ja miski ei toimi, võiksime aru saada, et oleme millegi lävel. Võiksime mõista, et oleme väga haavatavas ja õrnas paigas, ning et õrnusega võib minna mõlemat moodi. Võime sulguda ja pahameelt tunda. Aga võime ka seda tukslevat tunnet edasi viimistleda. Pidetuses leidub kahtlemata midagi õrna ja tukslevat. See on omalaadne järelekatsumine. Vaimsed sõdalased vajavad seda oma südame äratamiseks.
Mõnikord satume niisugusesse olukorda haiguse või surma tõttu. Me kogeme kaotustunnet – oleme kaotanud oma lähedased, oma nooruse, oma elu. Üks mu sõber on AIDS-i suremas. Vestlesime temaga kord enne üht minu reisile minekut. Ta sõnas: “Ma ei soovinud seda. Ma vihkasin seda ja tundsin selle ees pöörast hirmu. Aga selgub, et see haigus on olnud mulle suurim kingitus.” Ning lisas: “Iga hetk on nüüd minu jaoks nii väärtuslik. Kõik inimesed mu elus on mulle nii väärtuslikud. Kogu mu elu tähendab mulle nii palju.” Miski oli tõesti muutunud ja ta tundis, et on surmaks valmis. Midagi kohutavat ja hirmuäratavat oli muutunud kingituseks.
Kõige kokkuvarisemine on ühtviisi nii proovikivi kui ka tervenemise allikas. Me usume, et peame proovile vastu pidama või raskused ületama. Kuid tegelikult asjad ei lahene. Asjad saavad korda ja lagunevad koost. Ja siis saavad nad taas korda ja lagunevad jälle koost. Nii lihtsalt on. Tervenemine toimub, kui teeme sellele kõigele ruumi – teeme ruumi kurbusele, kergendusele, meeleheitele, rõõmule. Kui usume, et miski toob meile rõõmu, ei tea me tegelikult, mis juhtuma hakkab. Arvame küll, et miski teeb meid õnnetuks, ent tegelikult me seda ei tea. Kõige tähtsam on teadmatusele ruumi jätta. Püüame teha midagi, millest võiks abi olla. Aga me ei tea kindlalt. Me ei tea kunagi, kas kukume läbi või saame hakkama. Kui meid tabab ka suur pettumus, ei tea me ikkagi, kas lugu sellega lõpeb. Võib-olla on see alles suure seikluse algus.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pema Chödröni raamatust “Kui kõik variseb kokku”.
