Meie sisimasse peitunud armastuse puudumine viib selleni, et me ei julge või ei taha teistele läheneda ega paljastada oma võimetust ja igatsust. Ainus varjupaik oleme enda jaoks ise koos oma kokkuklopsitud kaitsemehhanismidega. Aga kust on pärit armastuse puudus, mis paneb meid ennast teistest inimestest ja elust eemale hoidma? See pärineb mineviku kogemustest.
Kusagil oma teel oleme omandanud veendumuse, et meie jaoks ei ole armastust olemas. Taoline kogemus võib olla pärit erinevatelt eluetappidelt, aga kui see pärineb varajasest lapsepõlvest, pesitseb armastuse puudus me olemuses eriti kindlalt.Viis, kuidas mind minevikus on koheldud, on saanud võimsaks sõnumiks selle kohta, kui palju ma inimesena väärt olen. Täiskasvanud inimene kohtleb ennast suures osas samasugusel moel, nagu tema elu tähtsad inimesed teda on kohelnud.
