Koos uskumuste ja tavadega on Eestis aastatuhandete jooksul märkimisväärselt muutunud ka matmiskombed. Teadlased arvavad, et kindlad matmiskombed tekkisid koos religiooniga. Eesti usundiuurija ja arheoloog Tõnno Jonuks annab lühiülevaate eestlaste matmiskommetest erinevatel ajajärkudel, vahendab Novaator.err.ee.
Inimkond on läbi ajaloo kasutanud väga erinevaid matmisviise, millest mõned jätavad selgemaid, teised vähemnähtavaid jälgi. „Seni vanimad inimeste matused ulatuvad ilmselt 100 000 aasta taha, kuid arvestades nende säilmete fragmentaarsust on endiselt vaieldav, kas need inimluud on teadlikult ja eesmärgipäraselt maetud või säilinud hoopis looduslikel põhjustel,“ ütles Jonuks ERR-ile.
Järgnevatest kümnetest tuhandetest aastatest on Jonuksi sõnul säilinud juba selgemalt sihipäraselt maetud sälimeid – surnukehi on maetud madalatesse haudadesse, neile on kaasa pandud jahiriistu või maetud riietatuna. Säilinud on ka loomaluudest või -hammastest tehtud ripatseid, harvem muid riietuse detaile.
„Selle kõige põhjal võib arvata, et kuidagimoodi hoolitseti toonaste ühiskondade surnud liikmete eest, kuid maha maeti neist vaid väga väike osa. Me ei tea, mida tehti enamike surnutega. Võimalik, et nende surnukehad jäeti mõnda kindlasse kohta maapinnale, kus need aja jooksul loodusega üheks said,“ oletas arheoloog.
Loe artiklit edasi lehelt Novaator.err.ee.
