Kehavälise kogemuse uurija: Väljaspool füüsilist keha oleme me kõik üks

Monroe soovitab sellist meetodit, milles tuleb minna meditatsioonitasandile, kus keha on ülimalt rahulik ja kujutada siis ette ennast kuskil hõljumas. Seda proovides tundis Peterson ühel hetkel oma peas surinat ja üle kere kummalist värinat. Ta ehmus ja mõtles, et võib-olla oli see halb idee ning otsustas üles ärgata, ent avastas, et kogu ta keha on halvatud ja ta näeb läbi oma suletud silmade välja. Ta nägi oma keha kohal sinakat energiarõngast ja tundis, kuidas süda intensiivselt lööb. Lõpuks ärkas ta üles, aga sellest hetkest sai Petersonist kehavälise kogemuse andunud uurija. Petersoni intervjueeris USA raadiosaade “Coast to Coast AM”.

Mis on kehaväline kogemus ja miks liigub meie vaimne keha füüsilisest välja?

Enamik uurijaid arvab, et meie hing vajab aeg-ajalt puhkust füüsilisest kehast ja peab n-ö akusid laadima. Suurem osa kehavälise kogemuse uurijaid usub, et meie hing käib kehast väljas iga öö. Me pole sellest ise teadlikud, sest me ei ole teadvusel, kui see juhtub. Kehavälise kogemuse saamiseks tuleb olla teadvusel sel hetkel, kui hing rändama läheb.

Kas astraalkeha on meie hing?

Täpselt ei tea keegi, sest seda ei saa kuidagi teaduslikult tõestada, kuid enamik inimesi, kes kogevad kehavälist rännakut, usuvad, et see on tõepoolest su hing. Siit ilmselt tulevad ka mütoloogilised uskumused surmajärgsest elust. Sest kui sa oled oma kehast väljas, on su taju ja teadvus su astraalkehas. Mõned inimesed küsivad, miks on meil üldse astraalkeha vaja.

Psühholoogid ja psühhiaatrid on seda fenomeni pikka aega uurinud. Uurija Fred Aardema, kes on kirjutanud raamatu “Explorations In Counciousness” (Teadvuse avastusretked) pakub välja, et meie ise loome oma keha kujutelma, sest oleme niivõrd harjunud teadvustama oma keha kuvandit, kui oleme ärkvel siinses füüsilises reaalsuses. Kui me rändame n-ö teispoolsuses, siis seal meil pole üldse füüsilist keha ja meie alateadvus, mis on harjunud omama füüsilist keha, loob meile kuvandi ka astraalkehast.

Kuidas peaksid inimesed kehavälist kogemust kasutama?

Sellele saab läheneda mitmel viisil. Mõned inimesed kasutavad seda lihtsalt enda lõbustamiseks. Nad lähevad oma astraalkehaga taeva ja planeetide vahele lendama. Lennates saab teha kiirendusi ja suuri ringe, mis on väga lõbus. Mõned inimesed üritavad kontakti saada oma surnud lähedastega. Mina suutsin kohtuda oma surnud isaga – ma kirjutasin sellest ka oma raamatus “Out Of Body Experiences” (kehavälised kogemused). Paljud inimesed on suutnud kohtuda oma kadunud lähedastega. Võimalusi on tegelikult lõpmatuseni, teispoolsuses on ju täiesti teine maailm. Mõned inimesed käivad astraalkehas ka kadunud lapsi otsimas.

Kas see on sama mis peilimine ja kaugvaatlus?

Mitte päris. Kehavälises olekus unustad sa oma füüsilise keha ja oled hoopis teises reaalsuses. Sa tunned, et su füüsiline keha on tegelikult võõrkeha, mis lebab su voodis. Sa saad teda vaadata, aga sul pole sellega mitte mingisugust sidet. Kaugvaatluse ajal oled sa aga täiesti teadlik oma füüsilisest kehast, kus on su hing ja suudad vaadata, mis toimub kaugel sinust eemal. 19. sajandil nimetati kaugvaatlust rändavaks selgeltnägemiseks (travelling clairvoyance). Sulle tulevad visioonid distantsilt, aga su teadvus on samal ajal reaalselt su kehas.

Kui sa hakkad uinuma ja tunned vahel sellist veidrat surinat oma kehas, kas see ongi see hetk, kui su astraalkeha hakkab sinust lahkuma?

Jah. Mina arvan, et seda põhjustab alateadvus. Olen ise kaua aega uurinud teadvuse piire. Kui me uinume, siis meie mõtted hakkavad hõljuma ja me hakkame nägema oma silme ees hõljumas hüpnagoogilisi pilte (hypnagogic images). Ühel hetkel otsustab su alateadvus, et nüüd oled sa teadvusetu ja tõmbab su astraalkeha kehast välja. Seda teeb meie alateadvus iga öö, et akusid laadida. Su astraalkeha on nüüd võimeline kõike tegema, aga kui sa ei oska seda kontrollida, siis üldjuhul ta lihtsalt hõljub su füüsilise keha kohal ja laeb ennast.

Kuid üsna tihti juhtub midagi ootamatut ja su alateadvus taipab, et miski on läinud viltu. Näiteks vahel taipab alateadvus, et astraalkeha ei ole täielikult füüsilisest kehast välja tulnud ja inimene on alles pooleldi ärkvel. Sellisel juhul katkeb juba alanud astraalkeha väljaminek füüsilisest kehast ja siis kukud sa äkilise hooga tagasi oma kehasse. Kehast väljas olles olen vahel märganud midagi, mis mind ehmatab, ja siis lendan samuti suure hooga kehasse tagasi.

Paljud inimesed, kes on taibanud, et nad on oma kehast väljas, on hakanud kartma ja vahel ei pääseta kohe oma kehasse tagasi. See võib olla üsna õudne tunne. Midagi sarnast kogeme me unehalvatuse (sleep paralysis) ajal. (Unehalvatus on seisund, kui oled ärganud üles, sa oled teadvusel, aga ei suuda oma keha liigutada. Erinevatel andmetel kogeb 10-30% inimestest vähemalt kord elus unehalvatust. Selle täpne põhjus pole teada, kuid paljud inimesed seostavad seda millegi deemonlikuga, sest tihti on nähtud samal ajal kummalisi olendeid, halle tulnukaid ja vaime. Enamik inimesi kirjeldab unehalvatust kui ääretult ebameeldivat ja hirmsat kogemust. Robert Petersonil on teistsugune arvamus unehalvatusest. – Toim.) See võib olla kaitsereaktsioon alateadvuselt, et takistada uneskäimist (kuutõbe), ja et sa endale viga ei saaks teha. Siis tekib olukord, kus oled täielikult teadlik sellest, et oled ärkvel, aga sa ei saa oma keha liigutada, see on hirmuäratav kogemus. Su hirmud võivad hakata end ise manifesteerima ja võib juhtuda, et sa näed midagi õudset samal ajal. Sa ei saa üles ärgata, sest su keha ei ole füüsiliselt valmis üles ärkama.

On olemas ka selline asi nagu võltsärkamine. See on siis, kui koged unehalvatust ja otsustad jõuga üles ärgata. Sul õnnestub see ja sa alustad oma päeva normaalselt: käid duši all ja sööd hommikust jne, aga siis taipad, et sa oled endiselt unes. Ja siis ärkad sa üles teist korda ja ka kolmandat korda ja peagi hakkad kartma, et sa ei saagi oma kehasse enam tagasi. See võib tunduda naljakana, aga inimesele, kes seda kogeb, on see hirmus. Olles teadlik sellest, kuidas su keha ja astraalkeha toimivad, muutub kogu see protseduur lihtsaks. Unehalvatus on tegelikult võimalus kogeda ja treenida astraalrännet.

Räägime veidi ka “nabanöörist”, mis on füüsilise ja astraalkeha sidemeks. See ei saa normaalses elutingimuses katkeda, ega ju?

Paljud inimesed arvavad nii jah. Üle 50% inimestest, kes kogevad kehavälist seisundit, on näinud mingit kaablit, mis on kinnitunud astraalkeha ja füüsilise keha vahele. Isegi kui su astraalrännak on viinud sind tuhandete kilomeetrite kaugusele, on ikka näha “nööri”, mis on kinnitatud su füüsilise keha külge. Me ei tea, kas see on päriselt olemas või on see psühholoogiline illusioon. Sellest “nöörist” on kirjutatud ka piiblis, kus on kirjas, et “kui su hõbeköis katkeb, on su elu läbi” (nt Kg 12, 6: enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb … – Toim.) Mina isiklikult usun, et keegi meist ei sure varem, kui ette nähtud, ja et meie elud on pikalt ette planeeritud. Seega ma ei usu, et seda astraalset “nööri” saaks katki teha. Olen ise palju nalja saanud selle “nööriga”. Vahel olen ma seda sõna otseses mõttes tirinud, et saada oma astraalkeha tagasi füüsilisse.

Kas sedasi on võimalik endale ka viga teha?

Ma ei usu. Mul pole kunagi midagi sellist juhtunud.

Paljud uurijad räägivad, et astraaltasandeid on mitmeid ja on kohti, kus sa ei taha olla.

Jah, nii mõnigi on seda öelnud. Juba 19. sajandil rääkisid uurijad, et astraaltasandeid on vähemalt seitse. Omaenda kogemuste põhjal võin öelda, et kuskil ei ole mingeid silte ega numbreid erinevate tasandite kohta. Pigem on nii, et sa lähed oma kehast välja ja satud kohta, mida sa ei tunne.

Kas kehavälise kogemusega kaasnevad ka mingid kõrvalnähud?

Mina olen sellega tegelenud 33 aastat ja ma pole kunagi midagi sellist märganud. Mul pole olnud psühholoogilisi ega ka sotsiaalseid probleeme. Olen pikalt olnud abielus, mul on väga edukas karjäär arvutitehnoloogia alal, mu tervis on hea ja kõik on korras. Ka teised uurijad on minuga ühel meelel, et kõrvalnähtusid sellega ei kaasne.

Kas kehavälise kogemusega on tehtud teaduslikke katseid?

Veidi on. Psühholoog Charles Tart uuris kehavälist kogemust aastaid tagasi. Ta pani riiulile paberi, kus oli kirjas viiekohaline number ning asetas selle nõnda, et katses osalev inimene seda mitte kuidagi näha ei saaks. Siis ühendati inimese külge kõikvõimalikke ajulaineid mõõtvad seadmed, paluti minna oma kehast välja ja lugeda paberilt number. See katse õnnestus. Kuid teaduslikke katseid on tehtud kindlasti liiga vähe.

Kas sellega tegelemine on su elu muutnud kokkuvõttes?

Vaimses mõttes kindlasti. Astraaltasandisse ei saa kaasa võtta füüsilisi asju, seega sa õpid rohkem hindama kogemusi kui materiaalset vara. Sul kaob ära surmahirm, sest sa tead, et surm on tegelikult lihtsalt üks pikk kehaväline kogemus. Sul kaovad ära eelarvamused, sa ei suhtu inimestesse kui mustadesse või valgetesse, meestesse või naistesse, heterotesse või geidesse, sest nad kõik on tegelikult vaimsed olendid. Väljaspool füüsilist keha oleme me kõik üks – osa kõiksusest, jumalast.

Kuidas saab kehavälist kogemust esile kutsuda ja praktiseerida?

Variante on palju. Mu kodulehel on sellest väga pikalt juttu, olen koostanud ka kursused kehavälise kogemuse treenimiseks. Näiteks parim aeg selleks ei ole üldse õhtuti, vaid hommikuti, sest meie ajus oleva DHA happe tase on hommikuti kõrgem, seda seostatakse teadlikkuse ja teadvusega. Samuti on ka melatoniini tase piisavalt kõrge, et hoida meie keha unes. Päeval on melatoniini tase madal, sest meie keha on aktiivne. Lisaks soovitan ma seda harjutada mitte omaenda voodis, sest seal oleme me harjunud uinuma, ja see on harjumus, mida sa oled psühholoogiliselt treeninud juba aastaid. Seega tuleks harjutada kehavälist kogemust mõnes muus kohas, näiteks elutoa diivanil.

Aga selle esilekutsumiseks pead sa oma keha viima väga rahulikku staadiumisse ja jätma ta sinna, unustama kõik ära. Mõned inimesed praktiseerivad seda mantratega, teised kujutavad ette vibratsioone, kõigile ei pruugi sobida sama tehnika. Mulle endale meeldib näiteks ette kujutada pöörlevat kuubikut, liikuvat objekti on unehakul lihtsam ette kujutada kui staatilist pilti. Siis ma kujutan ette, kuidas mu astraalkeha, mis on füüsilise keha sees, hakkab selle kuubiku rütmis kiikuma. Ma kujutan samal ajal, kuidas see kuubik tuleb mulle lähemale ja kaugeneb, läheneb ja kaugeneb. Ma kujutan ette, et minu ja kuubiku vahel on külgetõmbejõud ning iga korraga liigun ma kuubiku suunas aina tugevamalt. Ühel hetkel pead sa laskma sel kuubikul ennast kaasa võtta ja ta põhimõtteliselt tõmbab su kehast välja.

Mis hetkel algab astraalrännak, kui inimene on magama jäänud?

See algab kohe peale hüpnagoogilist seisundit ja enne seda, kui me oleme laskunud deltalainetesse. See võib juhtuda kahe minutiga, aga teinekord läheb mul terve tund. See sõltub palju ka su tujust ja sellest, kui aktiivne on ajutegevus.

Kehavälist tegevust ei tohiks segi ajada teadliku unenägemisega ehk lucid dreaming‘uga – see on seisund, kus sa teadvustad endale, et näed hetkel und ja et su keha magab. Ma usun, et lucid dreaming‘ust on võimalik edasi minna astraalrännakule, mis on midagi palju enamat. Lucid dreaming‘us saad sa luua endale ise reaalsuse, astraalrännakul on sul loovusvõimet oluliselt vähem, sest sa ise liigud ringi juba valmis reaalsustes.

Kas sul on õnnestunud astraalis rännata teistele planeetidele?

See pole minul õnnestunud. Kord proovisin lennata Päikesesse ja vaadata, mis juhtub. Ma lendasin kosmoses 4–5 minutit, aga Päike oli kogu aeg nii kaugel, et ühel hetkel mu keskendumine lihtsalt katkes ja ma ärkasin üles. Kehavälises olekus võib hakata igav ka, sest sul ei pruugi palju põnevat toimuda. Unes ja eriti teadlikus unes käib pidev tegevus.

Kas ajas rändamine on kehavälises olekus võimalik?

Mõned inimesed väidavad, et see on võimalik, aga selle kohta on väga vähe kirjutatud. 2001. aastal juhtus minuga selline asi, et tulin taas kord oma kehast välja ja kuulsin häält, mis ütles mulle “Tule, läheme”, ma küsisin, et kuhu me siis läheme. Mu ees avanes mingi uks ja kui ma sealt läbi astusin, ütles see sama hääl: “Me läheme aastasse 2049.” Ma tean, kui veidralt see kõlab ja ma ei ootagi, et keegi mind usuks. Olin isegi väga skeptiline. Ma avastasin end suures linnas, mis pidi olema aastas 2049. See linn ei tundunud erinev tänapäevastest linnadest. Ma käisin ja proovisin leida tõendeid, et olen tõepoolest aastas 2049, aga ma ei leidnud küll miskit.

Helistaja Donald Philadelphiast:

Olen oma elu jooksul kolm korda kehast väljas käinud. Kui ma oma kehasse tagasi tahtsin minna, siis hakkasin kuulatama oma südamelööke ja selle järgi sain oma kehasse tagasi. Olin tol ajal sõjaväes ja mu kõrval magasid teised mehed veel. Kui ma kehast välja läksin, siis hakkasin oma keha kohal hõljuma ja kõva häält tegema, karjusin lausa. Hiljem palusin teistelt vabandust, et olin karjunud, nad vastasid mulle, et nad ei kuulnud mitte midagi. Kui ma kehast väljas käisin, siis vaatasin ka peeglisse ja seal oli tühjus.

Robert Peterson: Minuga juhtus samamoodi, ma olin kehast väljas ja läksin oma naise juurde ning karjusin talle lausa kõrva, ta ei kuulnud mitte midagi.

Helistaja Gordon Washingtonist:

Olen olnud politseinik üle 25 aasta, olen täielik skeptik, aga kolm nädalat tagasi juhtus minuga järgmine lugu. Ma arvan, et kogesin kehavälist olekut: olin elutoas ja vaatasin, kuidas mu keha seal vedeles. Järgmisel hetkel hakkasin lendama, ma jõudsin Filipiinidele, kus elasid mu sõbrad. Ma nägin, et seal käib mingi kaklus võõraste inimeste ja mu sõbra vahel. Järgmisel hetkel lendasin New Yorki ühe teise sõbra koju ja nägin, et nende majas on üks kahtlane mees. See kestis kokku umbes 15 minutit, nägin erinevaid pilte, valgussähvakaid.

Ma olin varem käinud New Yorgis, aga mitte Filipiinidel. Ma ärkasin üles ja mõtlesin, mis minuga küll juhtus ning otsustasin oma sõpradele helistada. Helistasin sõbrale, kes elas New Yorgis ja küsisin, kas nendega on kõik korras, et ma nägin nende majas üht kahtlast meest. Nad vastasid, et võtsid ühe kodutu nädalaks ajaks enda juurde elama. Hiljem selgus, et see mees oli sarivägistaja ja politsei poolt tagaotsitav.

Siis helistasin oma sõbrale Filipiinidele ja rääkisin ka talle, mida ma näinud olin. Inimene, kes mu sõpra lõi, oli mu sõbra äripartner, kes oli neil külas samal ajal. Ma ütlesin, et ta istuks temast võimalikult kaugele. Sama päeva õhtul kargas too kahtlane vend mu sõbrale kallale ja üritas teda kägistades ära tappa, sõber jäi ellu, kuna olin teda hoiatanud ja ta jälgis meest hoolega. Seega mu küsimus ongi, mida ma siis nägin ja miks?

Robert Peterson: Mõned kehavälised kogemused võivad esile kutsuda selgeltnägemise.

Helistaja Roger Californiast:

Minuga juhtus hiljuti nii, et olin just üles ärganud ja tahtsin minna aknast välja vaatama ning pelgalt mõte vaadata aknast välja viis mind hetkega akna juurde mingi tohutu jõuga. Olin segaduses, järgmisel hetkel lendasin oma kehasse ja kogesin unehalvatust.

Intervjueeris George Noory

Kuula kogu intervjuud saates “Coast To Coast AM” siit. (algab 1:16:55)

Robert Petersoni koduleht.

Charles Tarti teaduslik uuring kehavälisest kogemusest.

Allikas: Telegram.ee