“Sedapuhku tahan jagada Sinuga, hea lugeja, üht oma aastalõpu tava. Nimelt iga kord enne kui aasta läbi saab, võtan end kokku ja võtan aasta kokku. Ma pean aastaraamatut. Nagu kaptenid peavad laeva logiraamatut, kannan mina ühte märkmikusse möödunud aasta eredamad hetked,” räägib Vikerraadio “Peresaate” autor Katrin Saali Saul.
Mälu on veider – me kipume teda usaldama kui objektiivset ja usaldusväärset arhivaari, aga tegelikkuses ajab ta aja jooksul sündmuseid segi, moonutab emotsioone ja kaotab üht-teist sootuks ära. Mälu peale kindel olla ei saa. Kas sa oskaksid praegu öelda, mis sulle aastal 2015 rõõmu valmistas? Aga mille üle kurvastasid 2012 aastal? Ja mille üle sa 2010 aastal uhkust tundsid?
Eluterve laiskus ei võimalda enamikel meist igapäevast päevikut pidada. Mina isiklikult olen selleks liiga laisk. Aga vähemalt kord aastas võiks kirkamad hetked ju kuidagi jäädvustada. Kuhugi võiks üles tähendada, millised olid möödunud aasta rõõmud, õppetunnid, head ja halvad kogemused. Pole mõtet lootagi, et mälu seda kolm aastat hiljem adekvaatselt meenutada suudab. Rääkimata viiest või kümnest. Viimased 12 kuud on ehk siiski veel piisavalt selgelt meeles. Küll on aga viie aasta tagust kokkuvõtet tulevikus põnev lugeda, ahhaa-elamused on kindlustatud.
Mõtlen veel nii, et kui mu lastel on kunagi huvi mu elu vastu, siis on seal kontsentreeritud kujul kirjas minu elu tipphetked ja pöördepunktid. Ja kui ma kunagi peaksin vanaduses kehvapoolse mälu all kannatama, siis on sealt hea lugeda või endale ette lugeda lasta oma viljakate aastate eredamaid hetki.
Ühesõnaga – Aastaraamat on mu väline mälu, kõvaketas mu aasta kirkaimate hetkedega.
Selle käigus annan ma välja mõttelisi auhindu erinevates kategooriates, näiteks:
Aasta Inimene
See on auväärne tiitel inimesele, kes oli sel aastal minu jaoks mingil põhjusel eriti tähtis.
Aasta Kohtumine
Aasta jooksul on meil palju kohtumisi – vana sõbraga, töökaaslasega, võõra inimesega, kes istus Su kõrval bussis. Metsas rästikuga. Hingesugulasega. Või ehk hoopis iseendaga või iseenda varjatud poolega. Igal juhul on see kohtumine olnud mingil põhjusel tähenduslik, õpetlik või lihtsalt mõnus.
Kindlasti läheb kirja ka Aasta Kaunis hetk
Mõni hetk on nii ilus, et tahaks, et see kestaks kaua. Mõnikord on ju selline tunne, et tahaks öelda – oo kaunis hetk, oh viibi veel.
Siis on mul kategooria Aasta Tegu
Selle auhinna annan endale millegi eest, millega ma sel aastal hästi hakkama sain. Kõlavama nimega võiks öelda, et see on mu aasta saavutus. Mõnikord ei pruugi see tegu üldse väljenduda asises maailmas – võib olla õppisin midagi selgeks, loobusin millestki või ületasin ennast. Alustasin midagi, lõpetasin midagi, julgesin teha midagi uut või jaksasin jätkata midagi rutiinset. Igatahes on see midagi, mille üle enese sees uhkust tunnen.
Aasta Esimene Kord
Lapsena õpime kogu aeg uusi oskusi, teeme midagi esimest korda. Igal aastal võiks teha midagi esimest korda elus – tantsida rumbat, minna rabasse, pesta hambaid vasaku käega (kui oled paremakäeline), minna terapeudi juurde oma hingeasju arutama, uisutada, proovida mingit uut toiduainet, laulda Muti-Onu laulu Põdra maja viisiga, õppida tegema vahet kitsemamplil ja valgel kärbseseenel, väisata mõnd Eesti väikesaart.
Ma tähendan üles veel Aasta Toiduelamuse, Aasta Reisi ja Aasta Kultuurielamuse
Selle tiitli saab mõni etendus, kontsert, näitus, film, raamat, tele-või raadiosaade.
Aga eriti mõnusaks läheb meenutamine siis kui otsin nominenti kategooriale Aasta Naudingud
On need siis metsmaasikad, aeg iseendale, millegi tegemine, mitte millegi tegemine, kallima embuses tehtud jalutuskäik, tants, ilu loomine, ilu tarbimine. Nauding tehtud tööst.
Mu üks lemmikkategooria on Aasta Naer või Nali
Naeru peetakse parimaks rohuks paljude hädade vastu. See ei ravi küll “nakkuslikku kiilaspäisust”, aga tõhustab immuunsüsteemi paremini kui C-vitamiin.
Ma annan ka rasketele emotsioonidele tiitleid. Ja seda eelkõige selle pärast, et tagasi vaadates on huvitav jälgida oma emotsioonide muutumist. Teiseks, rasked emotsioonid viivad meid tavaliselt oma mugavustsoonist välja. Ja areng toimub teadupärast just väljaspool mugavustsooni. Pealegi, igal katsumusel on potentsiaali olla arengu hüppelaud või põhjatu soo.
Üks raske emotsiooni kategooria on Aasta Hirm
Igaüks meist pelgab midagi. Mõned kasse, teised ämblikke, kolmandad avalikku esinemist, neljandad üksindust, viiendad kõrgust. Seda, et ma pole piisavalt hea. Et mu lähedasega juhtub midagi. Et ma ei tule rahaga välja. Et mu kallim ei armasta mind enam. Et mu armsam ei saa minust aru. Et kukun tööalaselt läbi. Või kardan mingit paha haigust. Või painab mind, mida teised minust arvavad, kui midagi teen või tegemata jätan.
Siis saab auhinna ka Aasta Lollus
Dilberti looja Scott Adams arvab, et iga inimene on mingil ajahetkel idioot. Siia polegi vist midagi rohkem lisada. Kui ainult ehk siis seda, et oska oma lolluste üle muiata, sest nendeta ei saa. Kuigi, jah, mõnikord võib tunduda, et tahaks selle lolluse koha pealt küll DELETE nuppu vajutada.
Aasta Ora
See on nagu Oscarite maailma Kuldvaarikas. Selle ebaihaldatava tiitli saab keegi või miski, mis mul sel aastal meelehärmi, viha või pettumust tekitas. Keegi reetis usaldust, keegi jäi võlgu, keegi solvas, keegi oli ülekohtune, keegi ei täitnud lubadust. Keegi ahistas, varastas, valetas, vägivallatses, pani häbi pärast maa alla vajuma. Aga ora võib olla ka haigus või halb ilm.
Tore oleks, kui ora poleks. Aga ega ora tulemata jää, lohutaks siinkohal optimist.
Kogemus näitab, et mõne aasta pärast tagasi vaadates on orad vajunud ajahõlma, nad ei torgi enam (nii teravalt). Sel hetkel, kui ora ikka väga sügavalt sisse puurib, on alati valus. Aga kõik läheb mööda. Iga valu lõpeb kord. Aastad aitavad oradega rahu sõlmida. Mõni ora valmistab aastaid hiljem hämmeldust: “Oh, seda asja elasin nii tugevalt üle!”
Aasta Kurvastuski väärib mäletamist
Kurbus tuleb peale, kui oleme midagi või kedagi kaotanud. Kui peame lahti laskma millestki, millest me lahti lasta ei taha. Näiteks saab Su laps suureks, iseseisvub. See on ju rõõmus sündmus, ent Sa kurvastad tema lahkumise üle. Või sünnib peresse laps, aga Sa kurvastad natuke selle üle, et paarisuhtele enam aega ei jagu. Või vaatad peeglisse ja möönad, et noorus on möödas. Igal aastal juhtub midagi kurba, tõsist.
Siis saab alati auhinna ka Aasta Õppetund
Elu kipub meid õpetama. Kui meil jätkub oidu õppida, siis areneme, kui ei, siis kannatame. Elu tahab meid mõnikord õpetada ka siis, kui me ise parasjagu õppida ei taha.
Kui ma aastat silme eest läbi lasen, tuleb mul alati meelde mõni kohtumine, sündmus, tegu või asi, millele mu aastaraamatus kategooriat polnudki. Kui see hetk on piisavalt ere, et väärib jäädvustamist, loon uue kategooria. Eelmisel aastal sündis mul näiteks uus kategooria mõeldud-tehtud. See juhtus nii, et hakkasin novembri lõpus mõtlema, mida selle aasta viimases Peresaates rääkida ja otsustasin jutustada oma aastaraamatust. Kui olin mõtted selgeks mõelnud, tekkis mul küsimus, et miks ma nii toredast mõttest ainult raadios jutustan – see ju nii suurepärane kink kõigile oma sõpradele ja tuttavatele. Selle idee võiks ju teoks teha. Ja üldse – ehk tunneksid sellisest rõõmu ka paljud teised. Nii koondasingi oma mõtted logiraamatuks ja saatsin selle trükki, et need, kes ka ülestähendusi teha soovivad, seda kasutada saaksid.
Miks ma sellest aasta kokkuvõtmise kombest täna nii pikalt jutustan? Aga selleks, et näen nende paaride puhul, kes teraapiasse pöörduvad, et väga paljud paarid ei suhtle omavahel piisavalt. Aga ega see ainult paaride probleem pole. Ka sõbrad pole sageli üksteise elus ja hinges toimuvaga kursis. Aga võiksime ju olla.
Targad ütlevad, et suhetes on inimese jaoks tähtsad kolm asja:
– tunda, et ma olen oluline,
– tunda, et olen mõistetud,
– kuuluda kokku kellegagi, kes on mulle oluline.
Seepärast valisingi aastalõpu mõtiskluseks just sellise teema, et julgustada Sind ennast kellelegi avama. Jutusta kellelegi oma aastast! See keegi võiks olla Sulle oluline, kellega kuulud kokku sõpruses, armastuses või mõnes muus koosluses, kasvõi palatis või kongis. Kuula ka tema aasta ära. Usun, et mõistate siis üksteist pisut rohkem ja ehk kuulute ka rohkem kokku. Seda võib teha ka suuremas ringis, sõpradega või perega. Kui kuulad teiste aasta kokkuvõtet, saad ehk ise väärtuslikke ideid, milliseid hetki märgata ja väärtustada.
Selline jutustamine ja selle eelnev läbi mõtlemine annab võimaluse aastat ja selle sündmusi uuesti läbi elada. Meenutada häid emotsioone ja kehvasid ka. Tõsiasi on ka see, et mõni aasta võibki tunduda tuhm või tume, ilma kirgaste hetkedeta. Ehk aitavad aastaraamatu kategooriad midagi helget siiski üles leida. Võib juhtuda, et esimesel aastal ei leiagi Sa igasse kategooriasse väärilist kandidaati. Aga selline aastale tagasivaatamine võiks olla ka üks enesearengu tööriist – nii õpid järgmisel aastal paremini märkama ja väärtustama erilisi hetki.
Autor: Katrin Saali Saul
Vikerraadio eetris neljapäeva õhtuti kell 19.05. Saadet saab igal ajal järelkuulata Vikerraadio kodulehel: Katrin Saali Saul jätkab saates peamiselt paarisuhete teemadega. Uue hooaja teemaderingis on truudus ja truudusetus, hingehaavad, valetamine, ohvrienergia, seksuaalsuse kujunemine, alkoholi mõju ajule ja suhetele, õed-vennad, ärevus ning see, miks on harjumusi nii raske muuta.
Loe lisaks: Kuidas kujuneb inimese seksuaalsus?
Naise süda peab olema avanenud ja rahuldatud, enne kui ta mehele seksuaalselt avaneb, mehel aga toimub südame avamine naisele siis, kui ta on seksuaalselt rahuldatud
Paarisuhte ABC: peamised kõrvalsuhete tüübid on aeglustaja ja kiirendaja ehk nagu piduri- ja gaasipedaal
Pereterapeut Katrin Saali Saul: truudusetus puudutab meist vähemalt iga neljandat
Kärgpere: lapse energeetilisi sidemeid bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute egomängude pärast ohverdada
