Mandri-Hispaania sügisilm on vaheldusrikas nagu pirtsaka vanaproua tujud. Külavahe müüride päikselõõsast välja vabale rohumaale astudes võib briis kui noaga ribidesse lüüa, et siis järgmises orus sinu üleliigset kehapolsterdust taas sulatama hakata. Või siis kerid end tumehalli taevaga kohtudes koos suure seljakotiga keebi alla ja hõikad: „Las kallab!“, kui plaksti on päike jälle platsis ja asud kogu seda kupatust sõbra abiga seljast lammutama.
Sandaaliusku pööratuna loobun ma vihmasema ilmaga lompide ja porimülgaste vahel laveerimisest, kuna tundub, et enam märjemaks ja lägasemaks ei saa nagunii minna. Lõunapausil kohvikus tellimust esitades tabab pilk kassa kõrvalt sildi „Jalanõude eemaldamine keelatud“. Heidan pilgu üle söögisaali ning kuna üle poole klientidest moodustavad kohalikud ehitusmehed, vallavalitsuse ametnikud ja majatarvetepoe personal, siis tundub see palve igati loogiline ning järjekordne sokkide vahetus saab läbi viidud varjatult tualettruumis.
