Ava külgmenüü

Katkend Triin Raave raamatust „Tenerifel tegelikult“: Santiago de Compostela rännak

Mandri-Hispaania sügisilm on vaheldusrikas nagu pirtsaka vanaproua tujud. Külavahe müüride päikselõõsast välja vabale rohumaale astudes võib briis kui noaga ribidesse lüüa, et siis järgmises orus sinu üleliigset kehapolsterdust taas sulatama hakata. Või siis kerid end tumehalli taevaga kohtudes koos suure seljakotiga keebi alla ja hõikad: „Las kallab!“, kui plaksti on päike jälle platsis ja asud kogu seda kupatust sõbra abiga seljast lammutama.

Sandaaliusku pööratuna loobun ma vihmasema ilmaga lompide ja porimülgaste vahel laveerimisest, kuna tundub, et enam märjemaks ja lägasemaks ei saa nagunii minna. Lõunapausil kohvikus tellimust esitades tabab pilk kassa kõrvalt sildi „Jalanõude eemaldamine keelatud“. Heidan pilgu üle söögisaali ning kuna üle poole klientidest moodustavad kohalikud ehitusmehed, vallavalitsuse ametnikud ja majatarvetepoe personal, siis tundub see palve igati loogiline ning järjekordne sokkide vahetus saab läbi viidud varjatult tualettruumis. Ka kogu viimase päeva teekonnalt hoolega üles korjatud muda ei jõua ma poolel teel maha poetada, vaid vean kaasa katedraali kõrval paiknevasse peenesse hotelli ning saadan sealt siis lumivalges kraanikausis sokke loputades tagasi loodusesse.Pesumasinast me puudust ei tunne, küll aga tassin järgmisel korral kaasa kuivati – tugev Eesti naine ikkagi. Oma särgid ja sokid on lihtne siuh-viuh kraani alt läbi lasta, aga niiskema ilmaga võib juhtuda, et kannan järgmisel päeval küll puhtaid, kuid märgi riideid. Kui leiame ühe majutusasutuse ühiskondlikust vannitoast kogemata radiaatori, keerame selle põhja ning riskides öösel külas käiva Pätuga, laome kõik oma sokid sinna ritta. Hommikul tõdeme, et Hispaania pole Pätu haldusalas ning hommikukohvi joome soojades ja kuivades sokkides.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.