Katkend Andrea Bocelli raamatust “Vaikuse muusika“
Olen sageli tundnud vastupandamatut soovi anda muusikale uus definitsioon, öelda vähemalt midagi tavapärasest erinevat selle õilsa kunsti kohta, millele võlgnen ühelt poolt lõputult õnnelikke tunde ja teisalt hea hulga tunde tõelist, piinavat ängistust.
„Unetutel öödel, nüüd juba väga sageli, tegelen sellega, et püüan anda mingi vormi oma laialipillutatud mõtetele, kõverpeegeldustele, mis on liiga raske õppe- või tööpäeva tulemus. Ma aina mõtlen ja mõtlen ning selle ainus tulemus on mõnikord uinumine ‒ mitte midagi originaalset, filosoofilisest või kunstilisest vaatenurgast väärtuslikku.