Anni Rahula päevik, detsember-märts 2013: “Sõidan nutuste silmadega tööle. Ütlen, et on mingid tervisejamad, ja lisan kiiresti, et ära ma ei sure. Ütlen, et Tomi on kodus, lähen tema juurde ja puhkan. Kõik on mõistvad. See ei ole teab mis pessimism, mis ma siin korraldan. See on valmisolek kõigeks. On nii palju kergem, kui sul on juba jätkuplaan ka paigas. Saadan arstile kirja ja uurin, et äkki peab ta meid uue IVF-i järjekorda panema. Mitu kuud kohapeal istuda ei suuda ega tahagi. Tomi ütles äsja: “Ma armastan sind nii väga ja su positiivsus on super.””
18. märts 2013
Täna tulevad Tomi veretesti tulemused! Läksime koos arstile ja kuulsime, et analüüside järgi on testosteroon olemas ning kõik vajalik on normis. Ehk nagu arst meile ütles: “On suur tõenäosus, et kui biopsia teel järgi minna, siis on poisid olemas.” Olen tänaseks nii palju guugeldanud, et põhimõtteliselt tean juba kõike!
22. aprill 2013
Istun Hobujaama Vapiano ees autos ja ootan Tomi hambaarstilt tagasi.
Tundmatu telefoninumber helistab. Enamasti on see kas ajakirjandus või telefonimüük. Võtan siiski vastu. Tohoh, hoopis haiglast!
“Teile on pandud IVF neljandasse kvartalisse. Kolmandas kvartalis on ka võimalus – kui soovite, siis võime ringi tõsta.” Uurin, kuidas see tõstmine täpselt käib ja et äkki on tegu lihtsalt haigekassavälise järjekorraga. Kinnitatakse, et kõik on järjekorra raames. “Kas tahate, et panen teid kirja või mõtlete veel veidi?” Ei, ei taha mõelda. Pange ikka kohe kirja!
Juhhuu! Olen nii rõõmus, et Tomi saab oma proovid varsti antud. See tuleb ära teha, siis saab teada, kuidas edasi. Räägin Tomile, ta on ülirõõmus!
Anni kommentaar märtsis 2018: Tol päikeselisel päeval autos Tomi oodates uskusin naiivselt, et meil lähebki tarvis vaid ainult ühte IVF-i ringi. Ehk et teemegi selle ühekordselt läbi ning läheme 9 kuud üha ümaramana edasi. Muidugi tundus kogu protseduur alguses väga keeruline, kuid ma olin valmis õppima ja end kõigega kurssi viima. Olin alati sammu või kahe jagu ette infot kogunud ning hoolega erialakirjandust lugenud – selleks, et oskaksin arstidega kaasa rääkida.
2. mai 2013
Viin Tomi haiglasse ja lähen kodust läbi, et miskit kaasa haarata. Vast oli see valuvaigisti… Tean, et ta protseduur ei kesta kaua.
Jõuan haiglasse tagasi ja ehmatan juba allkorrusel. Arst tuleb trepil joostes vastu… kas ta tuli Tomi juurest? Nagu lennukis jälgid stjuardesse. Kui nemad on närvilised, siis on jama majas. Ka teine näomaskiga arst kiirustab samas suunas. Olen mures, süda valutab. Lõpuks tuleb üks naine ja kutsub mind endaga kaasa. Olen palatis sees. Siin kardinate taga on peidus neli inimest. Tomi voodi on akna juures. Tundub, et kõik teised on naised. Tragikoomiline olukord – ka seetõttu, et aknast kostab laste kisa ja naer.
Arst hoiatab mind, et Tomi on operatsioonist veel suhteliselt uimane. Ise tegeleb samal ajal voodi kõrval tilgutitega. Siis näitab mu mees käemärgiga, et kõik on korras. Ma lehvitan talle oma kurbadega silmadega vastu. Arst lahkub.
Küsin Tomilt, kuidas tal läheb. Olen täiesti unustanud, miks teda opereeriti ning mida me selle tulemusel teada pidime saama. Vaatan vaid pisaramärgade silmadega nii kallist inimest, kes on jõuetult voodis pikali. Istun voodi äärele ja Tomi lohutab, et “kõik on korras”. “Me saame oma beebi,” ütleb ta. Ma üritan reipalt rõõmus olla, aga ei suuda. Pisarad voolavad nagu ikka kohe, kui võimalus tekib. Kuivatan silmad salli ja korraga näen ka Tomi silmanurgas pisarat…
Tomi neelab alla tableti, mille kodust talle tõin. Teen talle pai ja silitan põske, kuni ta uinub. Oleme täpselt nagu õhtuti kodus. Imestan, kuidas ma talle küll nii rahustavalt mõjun, ja tunnen uhkust, et saan kellelegi nii imelisele sellist rahu pakkuda.
Nüüd ta magabki ja mina istun ning kirjutan. Teoorias on meil vähemalt mingigi lootus olemas. Mõtlen, et tahaksin toeks olla igale inimesele, kes vähegi taolisi asju läbi elab.
3. juuni 2013 (kolm nädalat enne pulmi 24.06.2013)
Pulmade ja beebi planeerimine on täies hoos ja siis äkki: TÄIELIK PETTUMUS. Võtan nädala pille ja selgub, et protseduur on canceldatud, sest kirurg on puhkusel. Miks asi siis äkki nii viltu veab? Saan hetkeks isegi pahaseks, sest no miks seda siis enne ravi alustamist ei uuritud? Tegelikult on okei, et pulmade ajal süstima ei pea. Ma ei luba endale pettumust. Teeme, et tuleb see, mis tulema peab, ning mossitamine oleks ainult endale lisastressi tekitamine. ME SAAME SELLEGA HAKKAMA, VAREM VÕI HILJEM.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim värskelt ilmunud TULE MEIE JUURDE: Anni ja Tomi Rahula teekond soovitud lapseni
Anni ja Tomi Rahula isiklik ja avameelne raamat “Tule meie juurde” räägib nende keerulisest teekonnast lapsesaamise nimel
