Miks selline raske pealkiri, küsite? Puhas tõlgendamise küsimus. Mingil imelikul põhjusel on surma käsitlemine meie kultuuriruumis suur tabu. Vaatamata tõsiasjale, et enamik meist siiski varem või hiljem sellest kehastusest lahkub.
Teadaolevalt on mõned samadhi-seisundis pühamehed suutnud kehasse jääda pikemaks, kui meie mõistes normaalne eluiga kestab, aga need on pigem üliharvad juhud ning mitmed lood on ka osutunud muinasjutuks või võltsinguks.
Mis meil selle surmaga siis on, et ta meid nii pelutab, kuigi on absoluutselt lahutamatu osa elust? Ehk on selles süüdi meie uskumused, kultuur?
Budismi ühe keskse osana näeme sansaarat – eluringi, mille põhjal usutakse, et inimene taaskehastub kordi ja kordi, kuni saavutab illusioonidest vabanemise, virgumise. Ameerika põlisrahvaste uskumustes toimub samuti vaid dimensioonide vahetus, Suure Vaimu juurde minek, mis pole sugugi elu lõpp. Ka kristluses räägitakse ülestõusmisest.
Tundub, et enamikul religioonidel on hea vastus sellele, mis meist saab, kui siit ilmast lahkume. Ühel või teisel põhjusel on aga meie klammerdumine kehasse nii suur, et igasugune surmateema tekitab enamasti kui mitte just õõva, siis ebamugavust igal juhul.
Küsimus, mida aeg-ajalt mõnel enesearengu kursusel küsitakse, on: kui sul jääks elada vaid nädal (kuu, aasta), mida teeksid siis teisiti? Lõpuks viivad arutelud ikka ühte kohta – kui teeksidki midagi teisiti, siis miks sa seda juba praegu ei tee?
Alati on häid vabandusi varnast võtta – hakkan rohkem endale mõtlema, kui lapsed on suured; luban rohkem puhkust, kui maja on valmis; hakkan rohkem liikuma, kui see tähtis projekt läbi saab… Ikka need siis-kui-vabandused. On hea ütelus – inimesed teevad plaane ja Jumal naerab. Elu lõpp võib tulla päris ootamatult ja võib juhtuda, et surivoodil tõdeme, et elada nagu ei jõudnudki…
Soovitan kõigil aeg-ajalt mõelda sellele: kui teaksin, et eluaega on jäänud vaid üks kuu, mida teeksin siis teisiti? Ma ei mõtle finantside ja varade korraldamist, kuigi miks mitte ka seda silmas pidada, vaid pigem seda, kas on keegi oluline inimene, keda pole ammu külastanud? Kas on kellegagi jäänud mõni tüli õhku, mis vajab vabanduse palumist? Või on keegi, kellele soovid andestada? Miks neid asju edasi lükata, kui meie saatused on nii ettearvamatud? Näiteks kahetsetakse sageli, et lähedaste jaoks ei jagunud aega, kuid kas oleme kuulnud, et keegi oma eluõhtul kahetseks, et ei jõudnud piisavalt tööd teha? Kas pole see mõte väärt, et seda juba eluajal meeles pidada?
Tegelikult sai loo pealkiri alguse hoopis tõsiasjast, et viimase paari aastaga on mu tutvusringkonnast lahkunud neli noort meest – kolm haiguse, üks enese käe läbi. Öeldakse – mis teha, elu tappis. Kas pole paradoksaalne, lausa skisofreeniline, et see, milleks oleme siia tulnud, meid hoopis tapab? Miks ei märka me enda ja oma hinge eest hoolt kanda, enne kui juba hilja? Mida peaksime üldse tähele panema ja märkama?
Alustuseks võime lihtsalt end vaadata kolmel tasandil – füüsilise kehana (see, mis on näha ja tunneb valu); meele või vaimse olendina (emotsioonid, mõtted, uskumused, väärtused) ja sellena, kes mõtleb, nimetame seda hetkel hingeks.
Kas meil on tähelepanu ja jõudu kõigele kolmele tasandile tähelepanu pöörata? Isegi need, kes on väga vaimsel teel, ei saa kõrvale jätta tõsiasja, et siin elus on nad oma füüsilise kehaga, millegagi, mis vajab hoolitsust ja tähelepanu, mis ei taha pidevalt süüa rämpsu, vedeleda teleka või arvuti ees, olla saastunud keskkonnas. Füüsiline keha ongi esimene, kõige arusaadavam ja lihtsam tasand, millega tööle hakata. Eks paljud hädadki anna endast märku läbi keha. Kui hoolime siiralt ja teadlikult oma kehast, ei mõju igapäevase elu elamine, läbitu ja kogemused meile hukutavalt. Kas selleks jagub piisavalt motivatsiooni?
Samamoodi vajab tähelepanu vaimne tervis, meie meel, milleni jõutakse reeglina alles siis, kui on teadlikult hakatud tähele panema oma füüsilist keha. Meie meel on huvitav – ta on kirju ja rähklev niidipundar, mida on siiski võimalik rahustada, selle suunda muuta. Siingi on esimene samm teadlikkus – pannes tähele, et meil on mõtted ja emotsioonid, saame õppida tundeid jälgima ja lahustama, mõtteid ja mõttemustreid muutma. Nii on võimalik lahustada raskemeelsust, tujumuutusi, ängi, ärrituvust.
Olete kuulnud ütlust, et enamasti tapab meid hirm? Osates toime tulla oma negatiivsete mõtete ja tunnetega, saab hirmu muuta tema absoluutseks vastandiks – armastuseks – ning igast hirmuväljendusest noppida endale kasu toov õppetund. Nii on võimalik kogeda värvilist, eri kogemustest ja emotsioonidest tulvil elu, ilma et see meid tõsiselt kahjustaks.
Nii jõuamegi paradoksini – selleks, et täisväärtuslikumalt ja paremini elada, tuleb mõelda surmast. Surmale otsa vaatamise julgus aitab meil jõuda eluni, mis ei tapa.
Mõtiskles Kaia-Kaire Hunt
Kaia-Kaire Hunt on lõpetanud majandusmagistri ja õenduse eriala, õppinud Tiibeti meditsiini ja refleksoloogiat.
Originaallugu ilmus ajakirjas ÜKS
