Hirm on loomulik ja inimkogemuses keskne tunne. Aga kui see liiga suureks paisub ja sulle arusaamatul viisil elu mõjutama hakkab, siis tuleb pingutada, et taibata, mis pinna all toimub. Hakkan sind nüüd juhendama läbi peidetud ja moondunud hirmutüüpide, millega tegelemise põhisammud on: teadvusta, tunnista, asenda. See ei paku kohest lahendust, aga kui hakkad uurima neid viise, kuidas hirm su elus end peidab, on see pingutamist väärt ettevõtmine, kirjutab dr Pippa Grangre oma raamatus “Hirmudest vabanemine”.
Need moondunud hirmud – millesse iga päev hinge sisse puhume – on alusetud ega lase meil end teostada. Need on põhjuseks, miks me võidud on tühised või tähtsusetud. Kuna need hirmud ilmnevad sageli peidetud kujul, ei pruugi me taibata, mis toimub. Järgnevalt kirjeldan mõnesid seisundeid, kuidas peidetud hirm võib esile tükkida.
Millestki ei näi piisavat
Hirm võib mõjutada mistahes laadi edukogemuste tundetooni ja kvaliteeti, ja selliseid ma nimetangi tühisteks võitudeks, kui millestki ei näi kunagi piisavat, miski ei tekita oodatud rõõmu. Seda põhjusel, et sa ei ela seda tõeliselt läbi, kuna otsid juba järgmist mäetippu, mida vallutada. Võid end tunda ärritunult, soovid midagi enamat, tahad teada, mis järgmiseks tuleb. Kui tegutseme seda laadi aluspinnalt, siis ei lähtu me oma autentsetest unistustest ja ihadest, vaid hirmust läbikukkumise ees, sellest hirmust, et me pole piisavalt head või ei tee piisavalt palju, või hirmust kaotada isegi seda edu, mis on juba käes. Me sisekogemus on siis ilmetu, selles pole tänulikkust ega rahulolu. Jahime pigem staatust kui toidame oma hinge.
Sa ei üritagi enam
Kas tood vabandusi, miks sa ei peaks kogu südamega oma ettevõtmiste juures olema? Kas nende vabanduste taga luurab hirm? Võid avastada end mõtlemas, et parem oleks “kuulsusrikkalt surra” kui läbi kukkuda. Selline mõtteviis paneb sind leppima asjade sellise kulgemisega, mida sa tegelikult samuti ei soovi. Näiteks kui võitled oma koha eest võistkonnas, siis vigastada saamine tundub parem kui koosseisust välja jäämine. Mõni lahkuks pigem töölt, kui saaks tagasisidet oma kehvemaks muutuva soorituse kohta; või lõpetab suhte mõnel otsitud põhjusel, selmet seista silmitsi võimalusega, et teda ennast maha jäetakse. Kui need näited kõlavad sullegi omaselt, siis on võimalik, et hirm ebaõnnestumise ees on ka sind sundinud oma püüdlustest loobuma.
Suhted saavad kannatada
Kui me ei taha oma hirmu teistele paljastada, siis meie suhete kvaliteet kannatab nii pisiasjades kui tervikuna. Võime avastada, et muutume liiga valvsaks, kaitsvaks, isegi õelaks, kui hirmutav teema esile kerkib või tekib tunne, et miski ohustab meid. Teine hirmupõhine muster, mis suhetes avaldub, on vältimine ja endassetõmbumine, distantsi hoidmine partneri, sõbra või pereliikmega. Mõnedel on kombeks pereringis või lähimate sõpradega suheldes üle reageerida – tuntakse end piisavalt turvaliselt, et oma emotsioone välja näidata, kuid ei selgitata teistele, miks need tunded on nii tugevad. Või ollakse liiga klammerduv ja nõudlik. Igal juhul on siis raske tõeliselt kohal olla – suhelda siin ja praegu.
Nagu ma varem kirjutasin, olen kõige sagedamini kokku puutunud hirmu nelja avaldumisvormiga, ning neid me nüüd asumegi vaatlema.
• Kui sul on tunne, et pead end teistest eraldatuna hoidma, osaliselt peitma oma mõtteid ja tundeid, siis selle juurpõhjuseks on hirm saada tagasi lükatud.
• Kui tunned kadedust, on juurpõhjuseks hirm, et sa ei vääri armastust.
• Kui kaldud perfektsionismi, on juurpõhjuseks läbikukkumishirm.
• Kui soovid inimeste üle kohut mõista, või kardad, et teised mõistavad kohut sinu üle, siis juurpõhjuseks on hirm, et sa oled kuidagi puudulik.
Pea meeles, et kõigi nende hirmude taga on hirm, et sa pole piisavalt hea, et sind võidakse hüljata. See hirm – kõigis oma moondunud vormides – võib kogu su elu juhtida. Hirm, et sa pole piisavalt hea, võib pinnale kerkida ähmase ja nimetu ärevusena, mida sa ei oska seletada ega põhjendada. See võib väljenduda selles, et miski ei tundu päriselt õige või piisav, kuigi pealtnäha on su elu suurepärane.
Kuidas tegeleda hirmuga, et ma pole piisavalt hea? Kuidas saaksime esile kaevata need hirmud, mis meie elu juhivad? Olen avastanud, et kui oskame need peidust välja meelitada, siis saame hakata neid muutma. See on kolmest etapist koosnev protsess, mille etappe ma nimetan teadvustamiseks, tunnistamiseks ja asendamiseks.
1. Teadvusta oma hirme
Enne kui üritad midagi lahendama hakata, on tähtis ära tunda, mida sa kardad, ja see sõnastada. Sellel protsessil pole midagi pistmist enese diagnoosimisega või sildistamisega või teiste inimeste arvamustega, vaid pead leidma viisi, kuidas omaenda hirmud tuvastada ning endale selgeks teha nende energia ja komponendid. Milline su hirm sinule paistab? Milline tunne sellega seondub? Hirmude identifitseerimine ja kirjeldamine on esimene samm nendega tegelemise teel.
2. Tunnista oma hirme
Mine sügavamale endasse ja uuri, kuidas hirm sinu elus ilmneb. Mida see sulle maksma läheb? Kuidas see su elu mõjutab? Mida see teistele maksma läheb?
3. Asenda oma hirmud
Olles oma hirmu ära tundnud, asenda see millegi sellisega, mis annab sulle jõudu ja lootust. Selleks on vaja ümber tõlgendada ja ümber kujundada need arvamused, hoiakud ja uskumused, millest sa hirmuga seoses lähtud.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud dr Pippa Grangre raamatust “Hirmudest vabanemine”.
Me pingutame ja tegutseme, kuna soovime edu saavutada, kuid oleme haruharva õnnelikud. Kui ihkame iga hinna eest võita ja teeme kolleegide ja pere ees head nägu ka siis, kui meil on raske, siis võime kergesti enda tõelise olemusega vastuollu minna. Isegi sihtideni jõudmine ei pruugi meile siis rahuldust tuua. Selles on süüdi hirm. Hirmu tõttu oleme ärevil, tunneme häbi ja püüame kõiki asju perfektselt teha. Teeskleme end olevat keegi teine, jahtides staatusesümboleid, mis tegelikult meile kunagi tõelist rahuldust ei too.
Kuid võiksime elada ka teisiti. Võime leida oma tõelise hääle ja elada nii, nagu me tahame ning siis pakuvad ka väiksemadki võidud tõelist rahuldust. Sellist avatumat mõttelaadi aitab meil leida doktor Pippa Grange – ta on psühholoog, kes töötas Inglismaa jalgpallikoondise juures, kui see 2018. aasta jalgpalli MM-il poolfinaali jõudis.
Grange näitab oma raamatus meile, kuidas hirmuvabamalt elades leiame üles oma tõelised kired ja avastame, mis meile päriselt rahuldust pakub. Tema lihtsad seletused ja juhtnöörid aitavad meil stressist vabaneda ja julgust leida ning teiste inimestega palju ehtsamat sidet saavutada.
Selline edu ei seisne auhindades ega teiste alistamises, vaid tõelises võitmises, millesse on kaasa haaratud kogu meie olemus. Meil on aeg oma hirmud tuvastada, nende põhjustest aru saada ja tänu sellele nendest tasapisi vabanema hakata. Elades ilma igapäevaste hirmudeta oleme palju õnnelikumad.
