“Seekordse artikli jaoks sain innustust ühe uudisteportaali terviseartikli kommentaariumist. Ühes kommentaaris tundis inimene muret, et isegi õunu ei julge enam poest osta, sest õuna katab imelik vahakiht, mida lausa noaga maha kraapida tuleb,”kirjutab kaalustalla.ee
Mida peaksime siinkohal teadma ja arvestama?
Tõepoolest võime õunu ja ka muid puuvilju ostes avastada, et neid katab vahakiht. Paanikaks on siiski vähe põhjust, sest tegelikult on tegemist tihtipeale täiesti loodusliku nähtusega. See vahakiht kaitseb vilju kuivamise eest ning pakub mõningat kaitset ilmastikuolude, mikroobide ja kahjurite vastu.
Kuid tõsi on ka see, et sageli on tegemist inimeste poolt lisatud vahaga.
Suurte õunaistanduste puhul, kus korjatakse sadu tuhandeid ja isegi miljoneid õunu iga aasta, on pandud suur rõhk nende puhastamisele. Selle käigus pestakse maha kogunenud mustus, pestitsiidid ning kahjuks ka suures osas looduslik vahakiht. Kui tegemist on lähiümbruses turustatavate õuntega, siis piisab sageli spetsiaalsetest säilituskeskustest, et õunu värskena hoida – peamiselt hapniku, süsihappegaasi ja niiskuse reguleerimisega.
Kaugemale transporditavate õunte puhul on aga oht, et ilma vahakihita kuivaksid ja rikneksid nad kiiresti ning näeksid ka palju kehvemad välja. Et puuvilju säilitada ning hoida neid ka kommertslikult hea väljanägemisega, kaetakse nad sageli uue vahakihiga. Seekord küll veidi teistsugusega.
Olgugi, et paljud inimesed kujutavad ette, et inimese poolt lisatud vaha on mingi tööstuslik plastikaine, mis söömiseks ei sobi, siis reaalsus on veidi teine.
Toiduainete peal kasutatav söödav vaha on üldjuhul täiesti ohutu ning tervisele riski ei kujuta.
Enamik selliseid vahakihte on toodetud täiesti naturaalsete ainete segust. Siinkohal on valikuvõimalus päris suur ning kasutusel on mitmed eri vahaliigid.
Siiski pole see vaha alati maitseelamust täiendav ja transpordi käigus ning poes seistes koguneb ka selle kihi peale mustust. Seega võiks selle vaha leige vee all maha pesta. Kui vahakiht juhtub olema eriti tugev, siis võib soovi korral kasutada väikest kogust toiduäädikat, et see maha pühkida.
Pange tähele, et pestud puu ja juurviljad riknevad suhteliselt kiiresti, sest ilma kaitsva vahakihita hakkavad nad hapnikurikkas keskkonnas tugevamalt “hingama” ning kipuvad oma häid omadusi kiiremini kaotama. Ei tasu ka imestada, kui peale ühte päeva on kuskilt välja ilmunud ka “puuviljakärbsed”.
Siinkohal tasub märkida, et on olemas ka mõningaid tööstuslikke vahaliike, mis võivad tervisele ohtlikud olla. Kuigi seadus keelab nende kasutamist toiduainete peal, ei ole välistatud, et mõni tootja neid siiski kasutab.
Kui puuvili on pärit kaugemast riigist ning on erakordselt läikiv ning paksu vahakihiga kaetud, siis võiks ohutuse mõttes selle vaha enne söömist eemaldada. Aga nagu öeldud, ei ole see tavapärane olukord ning ei saa alati elada kõige hullema kartuses.
Tänapäeval on tekkimas olukord, kus aina suurem osa inimesi nõuab tööstuse poolt võimalikult puutumatuid toiduaineid, sest levimas on enamasti täiesti alusetu paanika, justkui üritaks kogu toiduainete tööstus inimesi mürgitada.
Ometigi kipuvad inimesed unustama, et justnimelt kõikide nende erinevate kemikaalide ja töötlusmehhanismide toel on meil üldse poes niivõrd mitmekülgne valik erinevaid toiduaineid. Kui te soovite täiesti naturaalseid tooteid, siis arvestage, et peate ära unustama praktiliselt kõik puu ja juurviljad, mis Eestis või lähinaabruses ei kasva või õppima aksepteerima hirmkallist hinda või kehva kvaliteeti. Unustage ära mitu päeva säiliv piim ja liha. Unustage ära valikuvõimalus.
Valikuvõimaluse puuduses on raske rääkida ka heast tervisest, isegi kui olemasolevad toidud on võimalikult looduslikud. Seda sellepärast, et suurepärane tervis eeldab mitmekülgset toitumist.
Kui aga toiduvalik on piiratud, kiiresti riknev ning hinnad kallid, siis ei ole see mitmekülgne toitumine sugugi nii lihtne nagu arvata võiks.
Ei ole ilmaasjata toiduainetetööstus selliseid samme ette võtnud, et toite säilitada ja ohtude eest kaitsta. Kui säilitada ei saa, siis ei saa hästi ka tarbijateni viia. Kui toit hästi ei säili, siis riskib igaüks roiskumisest tekkivate terviseohtudega. Toidu kasvatajad ning turustajad peavad arvestama suurte rahaliste kaotustega ning kokkuvõttes pole imestada, kui tekib lausa toidupuudus. Igal mündil kaks külge.
Pigem on probleemiks toiduainetetööstuse napisõnalisus paljude tootmis- ja säilitusmeetodite selgitamisel. Kui inimesed oleksid rohkem teadlikud detailidest, siis leviks ka vähem alusetut paanikat ning kasvaks usaldus paljude firmade vastu.
Autor: Holger Maiväli, Kaalustalla.ee treener ja blogija
Allikas: www.kaalustalla.ee
