Kas lubad endale vaikuse nautimist?

Fred Jüssi on öelnud, et vaikus on oluline loodusressurs. Õnneks ei ela enamik meist kusagil miljonilinnas ning tänu sellele saame nautida soovi korral piisavalt vaikust. Vaikus ja rahu toovad meile mõtteselguse, inspiratsiooni, meelerahu, emotsionaalse stabiilsuse ja kehalise heaolu.

Seisan Dom Inácio de Loyola casa hallis järjekorras, et pääseda maailma kõige võimsama elava meediumi João de Deus, eestikeeli Jumala Johannes (kodanikunimega João Teixeira de Faria) vastuvõturuumi ja võtta sisse koht mediteerijate seas. Meedium João de Deus on vaimolendite (siin nimetatakse neid entities) abil Brasiilias Abadiania linnas juba neli aastakümmet viinud läbi tuimestuseta ja veretuid füüsilisi lõikusi ning silmale nähtamatuid spirituaalseid operatsioone.

Päeva jooksul käib meediumi eest läbi tuhandeid inimesi, kes kõik soovivad leida leevendust oma keha- või hingehädadele. Et kogu vastuvõtu ajal püsiks João tööruumi energiatase kõrge – sest muidu ei pääse tervendavad vaimolendid abivajajateni -, koondatakse sinna lisaks assisteerivatele meediumidele ka paarsada mediteerijat.

Puudus vaikusest

Kõik soovijad on ruumis koha leidnud ja meditatsioon võib alata. Alustuseks jagab vabatahtlik pikalt ja põhjalikult portugalikeelseid juhiseid, seejärel loetakse palveid. Kõlaritest kostab kohalik vaimse värvinguga muusika. Sulgen silmad ja lõdvestan keha. Miski häirib mind. Sätin end mugavamalt istuma ja keskendun hingamisele. Miks on mul ometi nii keeruline välisest maailmast iseendani jõuda? Ühtäkki taipan: siin pole vaikust! Aina uued juhtnöörid ja palved, muusika vahet pidamata… Olen viimastel aastatel sättinud oma elu nii, et saan olla piisavalt omaette, eemal mürast, sõnadest ja tühjast askeldamisest. Üha rohkem olen oma sisemised vastuvõtjad häälestanud vaikusele. Tunnen siin sellest puudust. Paradoksaalne, et tervendamis- ja meditatsioonikeskuses jääb vajaka vaikusest?! Aga küllap vajavad tänapäeva inimesed pidevat juhendamist, suunamist ja tagant torkimist, sest kust nad muidu teavad, kuidas oma elu elada. See sai nüüd pisut sarkastiline, aga kui, silmad lahti, elus ringi käia, siis just niisugune pilt paistab. Kogu selles sõnade ja muusika virr-varris vaikust igatsedes tuleb mul silme ette “lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud” Valdur Mikita “Lingvistilisest metsast”. Lugesin seda raamatut lennukis Brasiiliasse sõites ja see pilt jäi mu silme ette. “Seal ilma seinteta ruumis meeldiks mulle vaikides seista ja kuulatada, kuidas rooste närib jalgratta lenkstangi.” Säärane kodune kuuritagune vaikus on mulle tähtis ning sisemiseks tasakaaluks ja hingerahuks vajalik.

Vaikus teeb ärevaks

Vaikust käsitletakse kõige rohkem muusikas. Vaikus on muusika loomulik osa, mis täidab helidevahelist ruumi ja eristab helisid üksteisest. Ameerika avangardhelilooja John Cage lõi eelmise sajandi 50-tel teose “4’33””, mis polnudki muu, kui neli minutit ja kolmekümmend kolm sekundit absoluutset vaikust. Ma kujutan ette,kui keeruline on tänapäeva inimestel sellist teost kuulata! Me peame müra, nii füüsilist kui vaimset, milles pidevalt elame – liiklushääled, uudised, reklaamid, taustamuusika, jututoad, säutsud ja tühi loba – iseenesestmõistetavaks. Heli me igapäevase elu taustal on muutunud nii valjuks ja katkematuks, et kui sellesse voogu mõnikord vahe tekib, siis muutub meel ärevaks. Midagi on valesti!

Istume mehega Abadianias oma pousada ehk külalistemaja terrassil hommikusöögilauas. Kuna ärkasime vara, siis on laua taga peale meie kahe veel vaid üks noormees. Nii kaua, kui noormees endale sööki ette tõstab, laulab ta rõõmsat hispaaniakeelset laulukest. Tore! – inimesel on hea tuju. Aga söögi ajal on laulda keeruline ja nii nihverdab ta mõnda aega närviliselt ning küsib siis, ega meil pole midagi selle vastu, kui ta paneb oma telefonist some nice music. Vaikust taluda on keeruline. Vaikselt iseendaga jäädes tekivad igasugused mõtted, tunded ja meeleolud, pinnale tõusevad allasurutud hirmud ja kahtlused. Sees on segadus ja ebakindlus, millega on raske toime tulla. “Kui vaikus karjub, tuleb seda veelgi valjema müraga lämmatada,” on öelnud Erich Maria Remarque.

Vaikuse tervendav mõju

Kui vaikime ja loobume sahmerdamisest-sooritamisest, saame lahti lasta sellest minast, kellena end maailmale ja ehk ka iseendale esitleme. Pole mingit tarvidust selgitada, kiruda, õigustada või põgeneda! Just seda me oma peas pidevalt teeme – kirume teisi, esitame aina mahlakamaid argumente otsides “kaitsekõnet” või õigustame endale otsuseid, mida pärast vastuvõtmist oleme jõudnud kahetsema hakata. Vaikuse hõlmas jõuame enese ja maailma suhtes äratundmisele, jaksame märgata, mis on meie jaoks tõeliselt hea ja õige. Selle kohta võib ka öelda: leiame Jumala iseendas.

Vaikuse varjus on hea leida üles oma kese. See aitab jääda rahulikuks ja keskendatuks hoolimata sellest, mis me ümber toimub. Olen seda hoolega harjutanud: pahameelt tundes hoian keele hammaste taga ja võtan korraks aja maha, et saada iseendas selgusele. Selline paus loob ruumi, milles mõista, kus on mu ärrituse põhjused ja kas olen olukorrale jälle värvi lisanud (kindlasti olen!). Pärast säärast pausi on mu enesetunne rahulikum ja reaktsioon sellevõrra sisukam ja asjakohasem. Rahunenuna suudan paremini ka teist inimest kuulata ja süüdistamise või õigustamise taga tema hääles hirmu- või murenooti tähele panna.

Siin on üks kasu veel: vaikuses oma emotsioone uurides saab õige ruttu selgeks, et need on üksnes mööduvad tormi-iilid, millel me laseme enda sees segadust tekitada, end valitseda ja oma käitumist juhtida. Selline vaikne uurimine päästab meid emotsioonidesse uppumisest, aitab nendega tasakaalukalt toime tulla ja tee oma rahulikku keskmesse leida.

Kui eespool oli juttu, et heli sünnib vaikusest, siis sama on ideedega. Minu parimad mõtted on end ilmutanud just mediteerimise või õues kõndimise ajal, toredad taipamised on tulnud siis, kui võtan endale aega, eraldun vaiksesse nurka ja loen süvenenult mõnd head raamatut. Holistilises regressiooniteraapias lebab klient kinnisilmi voodil ja rändab vastuseid otsides enda sisemaailmas. Vajalik lahendus käes, ei hakka me kliendiga kohe seda pulkadeks arutama, sest rääkides suuname tähelepanu (ja sellega koos ka energia) endast välja ja, nagu üks terapeut kunagi tabavalt ütles, “laseme väärtuslikul leiul hääle uste kaudu haihtuda”. Selle asemel lubame kõigel, mis sügavusest pinnale kerkis, lihtsalt olla, kehas ja vaimus oma õige koht leida. Vaikus aitab selgusel püsima jääda.

Vaikse omaette olemise ja keskendumise positiivset mõju on tõestanud ka aju-uuringud: mediteerijate aju skaneerides on leitud, et mediteerimine suurendab paremas ajupoolkeras paikneva nägemiskühmu verevarustust, mis tähendab, et vaikselt olles ja pilku sissepoole pöörates pääseme ligi inspiratsioonile ja loovusele.

Sisemised pinged avalduvad alati ka kehaliselt. Kui hetkeks peatud ja uurid, kuidas sa hingad, istud, seisad või kõnnid, siis arvatavasti märkad, et su keha on üsna pinges. Ka see näitab, et vaikust su sees ei ole. Et saaksid vaigistada meele, pead kõigepealt vaigistama keha. Alusta kasvõi paari rahustava jooga- või qigongi harjutusega, õpi ära mõni lihtne hingamisharjutus ja tee meditatsioonist endale igahommikune harjumus. Mulle igatahes meeldivad mu võimlemise ja mediteerimisega hommikud – vaiksed, leebed ja aeglaselt voolavad.

Koguda ja kaasas kanda

Meid pidevalt ümbritsevat müra ei ole kahjuks võimalik välja lülitada. Samuti ei saa me oma kõrvu kinni katta. Noh, saame muidugi, aga avalikus kohas tunduks see kummaline ja oleks ebamugav. Ma usun, et nii nagu rahu, saab inimene enda sisse koguda ja endaga kaasas kanda ka vaikust. Õnneks ei ela me pilvelõhkujatega miljonilinnas! Meil on piisavalt omaette olemist võimaldavaid metsi ja kraavikaldaid, inimtühje maakohti ja kuure, “mille tagasein on ära kukkunud”. Meil on suvine taevalaotus, mis lausa kutsub laiseldes pikutama ja pilvi uurima, meie päralt on augustikuised pimedad ööd, mil tähti vaadates saame vaigistada oma tõttava mõtte ja unistada.

Fred Jüssi nimetab vaikust tähtsaks loodusressursiks. Kasuta seda ressurssi! – see annab sulle meelerahu, mõtteselguse, inspiratsiooni, emotsionaalse stabiilsuse ja kehalise heaolu.

Autor: Kadi Kütt

Allikas: Joogateraapia.ee

Loo originaalpealkiri: “Vaikuse varjus”

Seotud