Kosmos on Maa õrnade elanike vastu karm. Kaaluta olek kahjustab immuunrakke ja kiirgusoht suurendab vähiriski. Kui suurt kiirgushulka peavad taluma kosmoses töötavad inimesed?
Euroopa kosmoseagentuur ja eri riikide uurimisasutused saatsid MATROSHKA-eksperimendi käigus rahvusvahelise kosmosejaama pardale andureid täis pikitud nuku.
Mannekeeni sees olid tõelised inimluud, mis olid kaetud pehmeid kudesid matkiva plastiga. Mitu tuhat sensorit lubasid hiljem analüüsida kiirguse võimalikku levikut inimkehas ja selle põhjal välja arvutada kogu keha kiiritusdoos.
Kiirgusdetektorid töötati välja Poola teaduste akadeemia tuumafüüsika instituudis. Uurimuse autori Paweł Bilski sõnul kasutati selleks hoolikalt valitud lisanditega liitiumfluoriidi.
Kiirguse mõjul püüavad selle terakesed oma kristallvõresse lõksu vabu elektrone. Mida suurem on kiirgusdoos, seda rohkem elektrone kinni jääb. Kui ainet Maal laboris kuumutada, pääsevad elektronid uuesti vabaks ja eraldub valgus, mille hulka on võimalik mõõta.
Sellised detektorid ei suuda paraku vahet teha gammakiirtel (kõrge energiaga elektromagnetkiirgusel) ja kosmilisel kiirgusel (ülikiiretel prootonitel ja rasketel ioonidel). Seepärast lisati eraldi sensorid kosmilise kiirguse tabamiseks. Lisaks riietasid uurijad nuku omamoodi mantlisse, mille pinnal oli samasugune dosimeeter nagu kosmosejaamas töötavatel inimestel.
Mannekeen lendas kosmosesse 2004. aastal ja veetis Maa orbiidil kokku kolm aastat. Kunagi varem pole kosmoses nii põhjalikke kiirgusmõõtmisi tehtud.
Kaks katseetappi möödusid rahvusvahelise uurimisjaama sees. Kolmandas katsejärgus pandi nukk skafandrit matkivasse konteinerisse ja kinnitati kosmosejaama pinnale.
Maale tagasi lennutatud mannekeeni andmete põhjal peavad inimesed rahvusvahelised kosmosejaamas taluma väiksemat kiirgushulka kui seni arvatud. Meeskonnaliikmete dosimeetrite põhjal arvutatud kiirgusdoos on umbes 15 protsenti kõrgem kui see kiirgushulk, mis tegelikult kosmoselaeva sees nuku sisse jõudis. Avakosmoses hinnatakse kiirgusdoosi üle suisa 200 protsenti.
Uurimuse autorid järeldasid, et lend Kuule või Marsile võib olla ohutum kui seni arvatud. Siiski kogevad kosmoselendurid ohtlikult palju kiirgust.
Lisaks peab arvestama, et mõõtmised tehti Maa-lähedasel orbiidil, kus Maa magnetväli vähendab oluliselt kosmosest pärinevate laetud osakeste hulka. Planeetidevahelises ruumis muutub kosmiline kiirgus palju ohtlikumaks.
Uurimus ilmus ajakirjas Radiation and Environmental Biophysics.
Allikas: www.novaator.ee
