Kas ka sina kasutad neid levinud vabandusi, et mitte trenni minna?

Kui me tunneme end oma kehakuvandi pärast halvasti, muutub meie suhe sportimisse sageli üheks kahest äärmusest – me kas väldime seda või siis kasutame seda enese karistamiseks. Kui me seda väldime, võib sportimine tunduda piinarikas, sest see sunnib meid olema kohal selles kehas, mis meil on, ja olles kohal, me tunneme ja tajume eriti teravalt seda, kuidas me oleme end hooletusse jätnud. Kuidas ma ometi lasksin endal selliseks muutuda? küsime endalt. Oma ahastuses peame endaga sisemist lahingut, ühelt poolt karmilt oma keha arvustades ning samas tundes suurt kurbust ja süüd. Kui meil tuleb tegeleda ka füüsilise valuga, võib mõte sportimisest tuua endaga kaasa nii palju viha ja pettumust, et meie ajus käivitub stressireaktsioon. Kui me aga leiame end teises äärmuses ja kasutame sportimist enese karistamisena, võib liikumine tunduda hinnana, mida me peame maksma selle eest, et oleme ülekaalulised.