Kehavälisele kogemusele järgneb sageli liikumine tumedas tunnelis valguse või teispoolsuse poole. See on nagu üleminek füüsilisest maailmast üleloomulikku, kui analüüsida kogemuse läbi teinute tundmusi. Justkui rakett kosmoses, mis vaikuses eemaldub maapealsest gravitatsioonist ja lineaarsest ajast, kirjutab raamatu „Surmalähedased kogemused“ autor Karl Käsnapuu.
Siin on näide mitmekordse tunnelikogemusega naisterahvalt EN, kellel iga kord eelnes tunnelikogemusele kehaväline hõljumine:
„Nägin teid hiljuti telekas ja otsustasin jagada enda lugu. Ma lapsena minestasin sageli. Alguses kahtlustati langetõbe, aga neuroloogid ei kinnitanud seda. Üleüldse, lõpuks ma ei saanudki diagnoosi. Minestamise ajal oli mul nii tunnelikogemusi kui ka kehavälist hõljumist. Tunnelis olemisele eelnes alati kehaväline hõljumine. Iga kord ma tunnelisse ei jõudnud, sest läksin kuidagi kehasse tagasi. Üht tunnelikorda mäletan selgelt. Olin siis seitsme- või kaheksa-aastane. Kuigi mu vanavanaema oli mitu aastat surnud, olin ärgates veendunud, et just tema hääl peatas mind ja hüüdis: „Oota veel, laps!““
Tunnelikogemusest rääkides näib tunnel olevat pigem tinglik kujund. Rohketes kirjeldustes mainitakse tunnelit, kuid nagu järgnevatest näidetest näha, jääb väljend sageli ebamääraseks. Kogetut võidakse kirjeldada „justnagu tunnel“ või „tunnelilaadne koht“, kirjutades pannakse sõna „tunnel“ jutumärkidesse.
AS kirjeldab: „Olin 1979. aastal veremürgitusega koomas. Täpset kestust ei tea, kuid läksin justnagu mööda tunnelit valguse suunas. Tunneli seinu ma ei näinud, ümberringi oli hall, kuid kaugemal olev valguslaik jättis mulje tunneli lõpust. Jõudnud valgusesse, nägin jõge …“
„Järgnes vuhinal lend tunnelilaadses torus, saatmas segadus, et mis saab lastest ja mida tunneb abikaasa. Mõtlesin, et ma ei saa ju nii ära minna. Lõpuks nägin imelises valguses rohelist välja. Valgus oli sõnulseletamatu, läbikumav!“ (ÜV)
Näib, et samast teekonnast rääkides väljendutakse erinevate sõnadega. Samas tuleb pidada meeles, et tegemist on sõnul väljendamatu olukorraga, mille maiste arusaamade kaudu selgitamine pakub parajat peavalu. Olenemata kirjelduse pikkusest ja põhjalikkusest saab sõnades edasi anda vaid ligikaudse aimduse.
JP jutustab, kuidas ta eeldas, et tunnel on valge, aga ka tema liikus tumedusse:
„Ma olin vaim, samas oli mõistus selge, teadsin, kes ma olen/olin, kõik mälestused olid meeles. Mul polnud valget tunnelit, pigem liikusin suure kiirusega maast eemale ja pimedusse, kosmosesse.“
Pärimusrahvaste hulgas on sarnast olukorda kirjeldatud ka liikumisena läbi kaevu või koopa. Neil ei ole tunneleid, nad pole oma elus näinud tunnelit. Arusaadav, et püüdes kirjeldada ebamaist ja sõnulseletamatut kogemust maises keeles, tuleb toetuda enesele teadaoleva maailma kujunditele. Kuid ka samast kultuurilisest taustsüsteemist võib leida sarnaseid, aga ometi nii erinevaid kujutlusi. Palju oleneb inimest ümbritsenud elust, haridusest, kultuurilistest tõekspidamistest ja eriti tema religioossest taustast. Mõnikord kirjeldab napisõnaline kogemus vaid tunneli tooni, mis on sageli pime või hall, ebatavalisena isegi erkpunane. Tunnelis liikumine võib olla suur tõmme või tõuge või miskit veelgi erilisemat. On juhtumeid, kus läbielatu on põhjalikult meeles ühes mitmekülgsete juhtumistega.
Sünnitus oli mineviku argielu kõige eluohtlikum olukord. Sünnitusel on läbi aegade surmasuus käidud ja ka teise ilma mindud. Pool elanikkonnast on naised ja kuigi kõik naised ei pruugi lapsi saada, on paljudel neid üks, kaks, kolm või rohkemgi.
„Aasta oli 1989, olin 19aastane. Liiga noor ja vales suhtes, et sünnitada Otsustasin raseduse katkestada. Minu teada tehti tol ajal abordi ajaks ainult valuvaigistav süst (mitte anesteesia –toim).
Läksin haiglasse. Mulle tehti veeni süst, protseduur algas ja peale seda oli teine maailm. Olin pimedas tunnelis, mille seintes olid inimeste näod. Need ei olnud elavate inimeste näod, pigem surimaskid või justkui läbi õhukese kummi surutud näod. Tundsin, et tean neid inimesi, aga kedagi ei tundnud ära. Liikusin tunnelis edasi valguse poole. Ei lennanud, vaid kulgesin. Olin kerge nagu võililleebe. Mul ei olnud hirmu, pigem hämming. Teadsin, et kõik on hästi. Olin peaaegu valguseni jõudnud. Keegi seisis seal ees, tõstis käe ja ütles: „Vara veel!“
Ärkasin, sest mind peksti tugevalt vastu nägu. Personal oli ärev. Tavaliselt saadi tol ajal järgmisel päeval haiglast välja, mina sain nädala pärast, sest tekkis kõrge palavik, nii 40 kraadi ringis.
Möödas on palju aastaid, kuid sellest juhtumist olen julgenud rääkida vaid üksikutele ja alati on tunne, et nad ei usu mind.“ (KN)
Selles loos on hämmastav sarnasus raamatu alguses toodud sünnituse looga, kus oli samuti tunnel seinte ja nägudega. Meeleolu on aga otse vastupidine. Esimene naine tundis tunnelis hirmu, selles juhtumis aga tundis kogeja, et kõik on hästi.
AL räägib sünnitusest, mis võttis traumaatilise pöörde:
„Mul oli tohutult hea olla. Ma polnud ennast kunagi elus tundnud paremini, nii õnnelikuna. See oli tõesti õndsus, mida ei oska kirjeldada. Kõik mured, murevarjudki ja kohustused olid kadunud. Siis nägin, kuidas arstid jooksid kohale ja hakkasid minu ümber askeldama. Järgmisena oli tõesti mingi tunnel, kuid mul ei olnud kartust, sest see tundus loomulik. Kui tunnelist välja sain, võttis mind vastu abikaasa surnud ema, keda ma polnud kordagi näinud.“
Surmaeelses seisundis või sellega sarnanevas olukorras võib tunda erinevaid tundeid. Vahel inimene kardab toimuvat. Kuni jõuab rahu ja heaolutundeni. Surmalähedane kogemus võib jääda meelde hirmutavana, kui juhtub, et ärgatakse üles enne üleva heaolutundeni jõudmist. Kohale jõudes võidakse näha kaunist loodust, tuntakse rahu ja rõõmu ning vahel ka maailma ja elu toimimisest arusaamise tunnet.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Karl Käsnapuu raamatust „Surmalähedased kogemused“.
