Kristjan Port kirjutab sellest, kuidas valitsevad jõud kontrollivad meid kohati meie lahkel loal ja kohati ilma meie teadmata. Mis paigutab meid elama justkui nähtamatute seintega kongi.
Aeg-ajalt, võibolla nõrkuse hetkel, võibolla segadusest, naiivsusest või koguni inimeseks olemise ekstaasist tingituna peetakse sporti ja eriti olümpiamänge ausa mängu, inimliku ideaali poole pürgimuse ja ürgselt ühise päritoluga rahvaste sõpruse avalduseks.Sõdade ja muude inimlike koleduste loodud usaldamatuse keskel üksi vist enam ei julgeks, aga lasta siis kui ka vaenutsevad riigipeadki on staadionil, kõigiga ühes koos end korraks lõdvaks, usaldada end siira mängu meeleollu, seda ju võiks. Tore, mastaapne mäng aitaks kosutada kokkukuivanud usaldust. Ja usaldust on vaja, et elu oleks hetkekski odavam ja muidu kah lihtsalt parem.
