Karulauk – vitamiinide väest pakatav terviseturgutaja

Metsas ja aedades võib juba esimesi karulaugutaimi kohata. See küüslaugulõhnaline taim on oma raviomaduste poolest küüslaugu järel teisel kohal. Taime ravitoime pole teada mitte ainult ajaloost, seda on viimastel aastatel ka põhjalikult uuritud ja kinnitatud, vahendab Maaleht.ee.

Karulauk esineb ainult põhjapoolkeral. Ta kasvab metsikult ka Põhja-Aasias kuni Kamtšatka poolsaareni, puudub aga kuumades ja kuivades piirkondades, näiteks Vahemere regioonis. Karulauk on olnud peamiselt germaani rahvaste lemmik kultuur- ja ravimtaim. Nime on ta saanud mütoloogias kõrgelt hinnatud karu järgi. Usuti, et karu küünistest tehtud amulett hoiab eemale deemoneid, sellist omadust on omistatud ka karulaugule.

Esimesi karulaugutaimi võime kohata juba aprillikuisel jalutuskäigul metsa. Nad kasvavad metsikult lehtpuude all niisketes paikades. Mais ilmuvad neil tähekujulised valged õied. Karulauk on metsas üks esimesi kevadekuulutajaid, kes pärast pikka talve tekitab isu värske rohelise ja virgutava ning tervisliku toidu järele. Kuid ka oma aias kasvatatud kaunis karulauk pakub organismile turgutust.

Karulauk aias

Milline näeb karulauk aias välja? Suurt erinevust metsikust taimest ei märkagi. Karulauk kasvab kuni 40 cm kõrguseks. Vars on kolmekandiline, õied valged või roosakad. Õitseb mais-juunis. Lehed meenutavad veidi maikellukese omi ja koltuvad juulikuuks, on väga tugeva küüslaugu lõhna ja maitsega. Sibulad on väikesed küüned. Söögiks ning ravimiks kasutatakse nii lehti kui ka alla kasvavaid mugulaid.

Karulauk ei vaja aias erilist hoolt, paljunedes sobivas kohas iseenesest. Kui paigutame ta maitsetaimlasse kasvama, peame leidma poolvarjulise niiske koha. Õitsev karulauk katab kenasti maitsetaimla nurga, kuid kui kasutame enne õitsema hakkamist tema lehti, siis muidugi see uhke ilu kaob.

Muld peab olema huumusrikas, mitte liiga happeline, parajalt niiske. Paljud kasvatavad karulauku lehtpuude või heitlehistest põõsastest heki all.

Kõige kindlam ja kiirem viis aiast karulauku saada on kahtlemata muretseda istikud. Igal järgneval aastal ilmub siis järjest rohkem taimekesi, sest ta külvab oma seemneid ise. Vegetatiivselt paljuneb ka sibulatega. Kes kasvatab karulauku sibulatest, võib need maha panna sügisel. Ainult saak on järgmisel aastal veel väike. Alles 3-4 aasta pärast, kui taim on ise paljunenud, saab juba kopsakama saagi.

Seemnetest kasvatada on keerulisem. Oma taimedelt võetud seemneid ei pea kuivatama, need võib juulikuus kohe mulda pista. Kuivatatud seemned vajavad idanema hakkamiseks vees paisutamist ning talvist külmaperioodi. Seega tänavu kevadel poest ostetud seemneid mulda pannes saame sel aastal tillukesed taimed, esimene saak tuleb alles järgmisel aastal.

Karulauk köögis

Karulaugule annab iseloomuliku lõhna eeterlik õli, mis sisaldab väävliühendeid. Iseloomulik vürtsikas aroom moodustub alles taimerakkude purustamisel ja väävlit sisaldav lõhnatu alliin muutub küüslaugusarnaselt lõhnavaks allitsiiniks.

Karulaugulehed on kergelt vürtsikad, värskelt korjatuna on need suurepärased organismi turgutajad (närtsinult kaotavad ravitoime ja vitamiinid). Peale eeterliku õli sisaldab karulauk rikkalikult C- ja B-grupi vitamiine ning mitmesuguseid mineraalaineid.

Toiduks hakati karulauku kõigepealt tarvitama Saksamaal, seal hoogustus ka tema kasvatamine aias. Karulaugust road leidsid tee restoranidessegi. Temast tehakse pestot (itaaliapärased kastmed maitsetaimedest), maitseäädikat ja -õli, karulauguvõid ning -salateid õlikastmega; valmistatakse juustu, suppe, kastmeid jm.

Tuttavad toidud saavad uue maitsevarjundi, kui riputada hakitud karulauku salatitele, suppidele, ühepajatoitudele või pastadele. Keetmisel kannatab taime aroom, kuumutada tuleb nii lühikest aega kui võimalik.

Karulaugulehti võib hapendada või hoidistada marinaadis. Selle taime propageerimine on veel lapsekingades, kuid näiteks Saksamaal korraldatakse juba nn karulaugupäevi (nagu meil küüslaugupäevi), kus müüakse karulauku kõikvõimalikul kujul, sealhulgas sooje toite.

Maitseainena kasutatakse karulauku nagu küüslauku. Teda söövad ka need, kellele küüslauk ei maitse.

Lehtedest valmistatakse pikantset lisandit liha- ja kalatoitudele. Pikemaaegseks säilitamiseks võib lehti sügavkülmutada ja kasutada poole aasta jooksul (hiljem aroom kaob) keedetud toitudes ilma eelneva sulatamiseta. Mul on sellealased kogemused olemas ja ma kinnitan, et koos spinati või mõne muu köögiviljaga saab ka sügavkülmutatud karulaugust maitsva püreesupi, samuti võib teda lisada paljudesse toitudesse kui maitseainet.

Lehed tuleb kuivatada kiiresti, muidu kaotavad nad aroomi. Ka õisi võib kasutada, rohkem küll roo­gade kaunistamiseks. Rohelisi seemneid ja pungi saab konserveerida äädikalahuses nagu kappareid või kressiseemneid.

Lehti peab korjama enne õitsemist, siis on nad hästi mahlased. Ühelt taimelt tohib korraga võtta vaid ühe lehe, sest karulauk vajab lehti fotosünteesiks, et talletada sibulatesse toitaineid.

Karulaugu-pesto

Peske karulaugu lehed, tupsutage kuivaks ja hakkige peeneks. Segage lehed õliga 1:1 ning maitsestage soolaga. Selline lihtne itaaliapärane kaste säilib külmkapis mitu kuud. Kasutage seda lisandina teiste kastmete, pastade, praetud ja grillitud liha juurde.

Allikas: Maaleht.delfi.ee

 

Seotud