Ava külgmenüü

Kannatamisühiskonnast rõõmuühiskonda

Täna soovin kirjutada kannatamisest, mis on inimese identiteedi külge kasvanud nii tugevasti, et seda on hakatud pidama lausa loomulikuks ja ainuõigeks eluviisiks.

Kannatused ja raske elu tunduvad olevat inimeste jaoks kõige kiiremini ühist keelt leida aitavad teemad. Kui ma kurdan, siis mind kuulatakse ja pannakse tähele. Kui ma muretsen, siis mind julgustatakse. Kui ma räägin oma raskest elust, siis ma saan tunda end kangelasena. Eestlastena ongi meie juured ühtpidi kannatuste mullas kasvanud. Aga see ei ole täielik tõde. Meil on ka palju, mille eest tänulikud olla, kuid seda me väga märgata ei oska.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.