Enamasti kõik inimesed teavad, mida tähendab kallistama ja teevad seda alateadlikult. Ka mitmed loomaliigid suhtlevad kallistuste kaudu. Kallistamine ehk kaisutamine on kellegi puudutamine, enda käte vahele haaramine ja embamine. Tegu on olulise kehakeelse sõnumiga, millega antakse märku oma tunnetest, hoolimisest, armastusest, toetusest. Sel on võimas jõud. Pärast kallistamist me teame, mida inimene “ütles” ja tundis.
Kaisutamine ei pruugi alati olla meeldiv kogemus ega tegevus. Seda ei tohi kunagi kellelegi peale suruda. Enne kellegi kaissu võtmist või embusse langemist me tunnetame oma südames, kas me tahame seda või mitte. Teisele inimesele silma vaadates saab teada tema soovi ja valmisoleku süleluseks. Aktsepteeri saadud informatsiooni ja tegutse vastavalt.
Embamise viis ja tugevus räägivad tunnete ja mõistmise sügavusest. Kallistamiseks pole vaja sõnu. Tegemist on universaalse keelega ja piisab oma keha usaldamisest – tema teab ning räägib alati tõtt. Ta kaisutab nii nagu parajasti vaja ja võimeline on.
Embamises osaleb tavaliselt vähemalt kaks osapoolt. Üks on pigem kallistaja ja teine kallistuse saaja. Ühe inimese kaisutus võib olla intensiivsem ja domineerivam kui teise oma. See on loomulik. Erinevad inimesed võivad tajuda ühel ajahetkel täiesti erinevaid tundeid ja need mõjutavad kallistusakti. Samuti tahte- ja jõuvarud. Kalliteraapia toime on siiski mõlemapoolne – pingetest vabastav ja tervendav.
Mõelda vaid – lihtsalt embad ning puudutusaisting läheb signaalina keha sisse, sulgeb stressihormoonikraanid, avab oksütotsiiniallikad, tavaliselt ka pisarakanalid ning ravivedelikud hakkavad voolama – tervendavat informatsiooni mööda keha laiali ja kehast välja kandma. Võimas!
Näiteks vastsündinu ja imiku puhul pole mõeldav, et nad ema või isa vastu kallistaksid, kui neid sülle võetakse. Vanemad kaisutavad neid loomupäraselt. Süles olemise, kehakontakti ja läheduse vajadus on lapsel elementaarne ja see tuleb vanematel rahuldada. Ema-isa lähedal, keha vastas soojas, südamerütmiheli kuuldes on lapsed rahulikud. Süli on laste pelgupaik, kindlus – turvaline paik kasvamiseks ja tervenemiseks. Üksi, külmas või võõras keskkonnas lülituvad sisse kaitsemehhanismid ja kasvamine ning areng sisuliselt peatuvad.
Nahk-naha kontakti puudusel võivad lapsed surra ja ongi surnud ning selle küllaldane pakkumine tervendab lapsi. Kallistaval puudutusel on tervendav mõju ka täiskasvanutele. Kehakontakti ja lähedusvajadus ei kao aastatega kuhugi. Muutuvad kaisutamisvõimalused ja -viisid.
Kuigi kehakontaktivajadus on inimestel sünnipärane ja esmane oluline ellujäämis-, kasvu- ja arengutingimus, ei oska me seda alati hinnata ja vastavalt tegutseda. Hea uudis on, et seda saab õppida ja oma oskusi pidevalt lihvida! Lihtne retsept on – kallista nii tihti ja kvaliteetselt kui võimalik!
5.-7. augustil 2016 Võrumaal Sänna Kultuurimõisas toimuvas suvekoolis räägib ja näitab Kaisukooli juhendaja Kristi Arendi kaisutamisest lähemalt, miks ja kuidas eelkõige väikest last sülle võtta, süles hoida ja kanda. Saab ise järele proovida, kuidas teha seda kandelina või teiste sobilike lapsekandmisvahenditega ning mida seejuures teada ja tähele panna, et kaisutamine mõjuks parimal võimalikul viisil.
Loe lähemalt suvekoolist SIIT.
Piletid saadaval: öko24.ee
Autor: Kristi Arendi
