Armastatud varalahkunud blogija Kadri Luige mõlemast raamatust “Julgus mõelda, julgus öelda” ja “Julgus mõelda, julgus öelda 2” ilmusid äsja kordustrükid. Sügisel, Kadri sünnipäevaks ja tema mälestuseks ilmub hingedepäeval tema kolmas raamat “Julgus mõelda, julgus öelda 3”, mille käsikirja jõudis ta ise küll veel valmis kirjutada ning ka kirjastusse avaldamiseks anda, kuid kahjuks olid elul temaga oma plaanid ja ta lahkus meie seast tänavu 25.veebruaril. Kadri säravad mõtted aga elavad edasi ning Alkeemia pakub julge sõnaga kirjaneitsi ande austajatele lugu sellest, kuidas ennast austada ja kehtestada.
Inimesed keskenduvad tihti küsimusele: miks ta minuga nii käitub? Aga kuidas peaks see vastus teieni jõudma? Kui see Tema ise ei räägi, siis teie ei tea tema lapsepõlve traumasid, te ei saa lugeda tema mõtteid, te ei tea tema hirme ning kogemusi, rääkimata tema tegelikest tunnetest. Ainus viis enese aitamiseks on alustada iseendast ja küsida hoopis: miks ma lasen endaga nii käituda?
Mul oli tuttav, kes kõigi oma tüdruksõpradega käitus nagu viimne mühakas. Naised võisid kasvõi tema taldu lakkuda ja mida rohkem nad seda tegid, seda kohutavamalt ta nendega käitus. Enamik lähikondlasi murdsid pead, et mis sel inimesel küll viga on, miks ta nii teeb. Valest otsast alustate. See mees ei käitunud kunagi halvasti nendega, kes seda teha ei lubanud. Olen sama täheldanud mitmete meestuttavate puhul. Petetakse neid, kes lubavad seda teha, lüüakse neid, kes kannatavad ära, valetatakse neile, kes korduvalt vale andeks annavad.
Oluline on mõista, et sinuga käitutaksegi täpselt nii, nagu sa enesega käituda lubad. Selle sama tuttava puhul mõtisklesin korduvalt, et miks need naised ometi lasevad ning lubavad end nii kohelda. Kuni ühel hetkel mõistsin endalt küsida, kas ma ise mitte samasugune pole. Kas ka mina ei luba teadlikult teatud inimestel enesega manipuleerida, põhjendamatult halvasti käituda. Ma olen täpselt samasugune.
Sel hetkel, kui seda mõistsin, kui suutsin oma elu kõrvaltvaataja rollis analüüsida, muutus kõik. Päevapealt lõpetasin suhted inimestega, kes ei oska mind kohelda nii, nagu ma väärt olen – austusega. Minu asi on end kehtestada. Kui see ei mõju, siis minu asi on minema astuda. Need on minu valikud, minu vastutus ja pole minu asi küsida, MIKS ta nii teeb. Minu asi on küsida, MIKS ma lasen enesega nii teha. Ja kui see vastus on käes, siis edasi toimuvad ainult positiivsed muutused.
Autor: Kadri Luik
