Uut koroonaviirust ei tohiks unustada ja selle suhtes valvsust kaotada, kuid selle tähtsus kahvatub gripi kõrval, leiab Linfa Wang, Maailma Terviseorganisatsiooni kriisikohtumistel osalenud Singapuris asuva Duke-NUSi Meditsiinikooli viroloog ERR Novaatorile antud intervjuus.
Koroonaviiruseid peeti aastaid võrreldes teiste inimesi nakatavate viirustega ohututeks. Viimase 20 aasta jooksul oleme näinud SARS-i, MERS-i ja nüüd uue viirusega seotud paanikat. Kas inimesed on kuidagi nende evolutsiooni kannustanud?
Selliste haiguste esiletõusu taga on mitme põhjuse kombinatsioon. Neist kaks on selged. Ühtpidi on muutunud põllumajandus intensiivsemaks ja inimesed reisivad sagedamini ühest riigist teise. See suurendab võimalust, et viirus hüppab loomalt inimesele.
Tähtsamana ja positiivses võtmes suudame avastada tähtsaid viiruseid juba vahetult pärast selle juhtumist. Uus koroonaviirus leiti pelgalt kaks nädalat pärast esimest haigusjuhtu. SARS-i puhul võttis sama viis kuud, Ebolaga 40 aastat. See annab meile laiema tausta. Kui oleme tänu tehnika paranemisele ja inimlikule ekspertiisile rohkem valvel, leiame kindlasti üha uusi ja uusi viiruseid.
Praeguseks on levinud viirus umbes tuhandele inimesele. Neist suur osa elab Hiinas. Kui otsiksime hiinlaste verest grippi, oleks see number vähemalt sada korda suurem. Nad on selle tõttu palju suuremas ohus, kuid ometigi ei räägi sellest keegi, sest oleme teadnud seda juba kümneid aastaid.
Ma ei ürita uue viiruse tähtsust kuidagi vähendada, aga peaksime olema rõõmsad, et suudame avastada uusi viirusi peaaegu kohta pärast nende inimestele kandumist. Seega olgem valvel, aga ärme paanitse! Viirus pole sugugi nii tähtis kui näiteks gripp.
Seega pole muutunud koroonaviirused ilmtingimata ohtlikumaks, vaid näeme lõpuks nende loomulikku mitmekesisust?
Jah. Minu lemmiktsitaadi autor on USA endine kaitseminister Donald Rumsfeld. Ta ütles terrorismist rääkides, et meil on kolm stsenaariumit. Viirustega saab tuua olulised paralleelid. Kõige tavalisemad on asjad, mida me teame, et me teame. Neid saab rünnata. Me teame, et on olemas ka teada-tuntud mitteteadmisi. Võib öelda, et me teame, et on mõningaid asju, mida me ei tea. Viimane ja kõige ohtlikum rühm on teadmata mitteteadmised – need, mida me ei tea, et me ei tea.
Ütlen alati leviala laiendavatest viirustest rääkides, et nendega võitlemine sarnaneb terrorismi tõkestamisega. Need tekitavad kõige rohkem hirmu ja nende mõju on kõige suurem, mida praegu ka näeme.
Hirmul võib olla suur mõju. Sõltuvalt hinnangust tekitas SARS maailmale 30-50 miljardi dollari suuruse majandusliku kahju, kuigi viirusesse nakatus ainult 8100 inimest ja neist suri umbes 770. Kas peaksime muretsema, et meedia ja ühiskond tervikuna reageerib uue viiruse 25 ohvri peale samuti üle?
Meedia ja ühiskonna teatud tahud reageerivad kindlasti üle. Lisaks nägime SARS-i epideemiat aastatel 2002-2003, mitte aastal 2020, enne ühismeediat. See on kahe teraga mõõk. Ühtpidi aitab muuta ühismeedia inimesi valvsamaks, kuid tekitab samal ajal paanikat ja selle kaudu levivad valeuudised.
Minu jaoks on praegu kõige hullem valeuudis, et viirus levis inimestele madude tõttu. Võimalust käsitleb väga kaugelt vaid üks uurimus. Selle põhjal võivad kanda maod sarnaseid viirusi. Ent teadus on veel täielikult lapsekingades. Isegi autorid ütlevad selgelt välja, et see on spekulatsioon. Tavainimene arvab aga seda kuuldes, et kõige tähtsam loom on madu.
Olete osalenud haiguspuhanguga seoses Maailma Terviseorganisatsiooni kriisikohtumistel. Miks pole organisatsioon kuulutanud välja tervet maailma hõlmavat hädaolukorda?
Kohtumised toimuvad suletud uste taga ehk ma ei saa kõigest rääkida. Saan öelda välja selle põhijärelduse: peame haiguspuhangul silma peal hoidma ja võib-olla peame tulevikus uuesti kogunema. Laiemalt peab hädaolukorra välja kuulutamise ühe kriteeriumina mõjutama see tervet rahvusvahelist kogukonda. Sa elad Eestis, kas sa tunned, et kriis on käes?
Noh, äsja teatati võimaliku haigusjuhu avastamisest minu naaberriigis, aga mitte nii väga.
Täpselt. Singapuris tegelen praegu nakatumisjuhtumiga, kus hoitakse patsienti sisuliselt minu kõrval asuva ülikooli haiglas. Wuhanis käisin ma eelmisel nädalal. Oleme kindlasti aga rohkem valvel ja tahame teha haiguspuhangu leviku takistamiseks kõik.
Koos Wuhaniga on pandud seda ümbritsevas provintsis karantiini sisuliselt kaheksa linna, seda aasta kõige hullemal ajal. Hiina uusaasta on kohe käes. Ülejäänud ühiskonna jaoks pole aga elu väga muutunud. Ühismeedia kõrvale jättes läheb Hiinas elu normaalselt edasi. Lennujaamas jälgitakse ehk hoolikamalt lennureisijate kehatemperatuuri
Wuhanis on seega tegu hädaolukorraga, kuid ülejäänud maailmas – Singapuris, Eestis või isegi New Yorgis, mitte nii väga. See on peamine põhjus, miks me hädaolukorda välja ei kuulutanud. Me ei saada aga sellega sõnumit, et unustage kõik ära ja ärge üldse muretsege.
Haiguspuhangu epitsentriks asuvas Wuhani linnas elab 11 miljonit inimest. Kas nii suurt hulka inimesi saab üleüldse tõhusalt ühes kohas hoida?
Sellest saab mõelda kahel viisil. Pead esmalt küsima, kas valitsus teeb kõik endast oleneva ja see on antud olukorras parim. Esimene vastus on jah ja jah. Karantiin aitab haiguse levikut oluliselt aeglustada. Seda on tehtud sajandeid tänase päevani. See on kõige tõhusam meede. Selle otsuse langetamine on raske, sest see mõjutab majandust, traditsioone jne jne.
Kas see on aga 100 protsenti tõhus? Ei! Osa inimesi on juba Wuhanist lahkunud, kuid haiguse edasi leviku peatamisel on karantiinil ulatuslik mõju. Julgen arvata, et saame sellele järgnevatel nädalatel kinnitust.
Praeguseks on järjestatud kuus erinevat uue koroonaviiruse genoomi. Mida praktilist me selle põhjal viiruse käitumise ja fenotüübi kohta teada saame?
Esiteks ütleb see meile selgelt, et paljude patsientide haiguse taga on üks ja sama viirus. Teiseks on meil genoomi kohta nüüd nii palju teavet, et saame öelda midagi selle päritolu kohta. Väga tõenäoliselt tuli see nahkhiirtelt. See on kasulik, kuna saame kasutada seda tulevikus ennetustöös, et vältida viiruste inimestele levimist. Ent me ei tea endiselt, mille kaudu viirus täpselt Wuhani kalaturul inimestele levis. Selle välja selgitamine on prioriteetide esikolmes, kui tahame ära hoida sarnaseid haiguspuhanguid tulevikus.
Viimaks võimaldab luua see meil väga kiiresti uusi ravimeid, vaktsiine, millega tegeletakse juba praegu. Optimistliku ennustuse kohaselt jõuame nende katsetamiseni kolme kuuga. Kui see juhtub, lööb see ajaloos uue rekordi. Seda pole juhtunud varem ühegi teise viirusega.
Kui taoline vaktsiin ka luuakse, kui tõhus või ohutu see olla võiks? Minu teada pole loodud maailmas mitte ühtegi laialt kasutatavat koroonaviiruse vaktsiini.
Täiesti õigus. Enne SARS-i nakatas inimesi vaid kaks koroonaviirust. Nende tekitatud sümptomid olid väga leebed. Vaktsiini järele puudus vajadus. SARS ja MERS ilmusid kiiresti ja olid surmavad, kuid SARS on praeguseks pea täielikult kadunud. Uue viiruse vastu vaktsiini loomine on seega keeruline.
Õnneks on meil täiesti uus konsortsium CEPI, mille fookus on uuteks pandeemiateks valmistumisel. See spetsialiseerub väga surmavate haigustekitajate nagu Ebola, SARS-i, MERS-i ja Lassa palaviku vastu vaktsiinide loomisele. Loodan, et CEPI mängib sel korral väga tähtsat rolli ja jõuame vaktsiinini väga kiiresti. Kas seda ka kunagi kasutatakse, seda me ei tea. Puhang võib vaibuda enne katsetustega lõpule jõudmist.
Praegu laialt kasutatavad vaktsiinide käiku laskmisele on eelnenud miljardeid dollareid nõudnud ja tuhandeid inimesi hõlmanud kliinilised katsed. Klassikalises võtmes ei tunduks uue vaktsiini kasutamine ohutuse seisukohalt seega väga mõistlik.
Ka selliselt loodud vaktsiinid peavad läbima kõik kliiniliste katsete faasid, kuid sellele lisaks peabki hädaolukorras kasutama enneolematuid meetmeid. Pead vaagima, kas vaktsiini ohutus kaalub üles potentsiaalselt surmava haigustekitaja. Nende küsimustega tegeletakse kõige kõrgemal tasemel.
Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangu kohaselt suudab levida uus viirus järjepidevalt inimeselt inimesele. Kuidas muudab see viiruse järgnevat evolutsiooni surmavuse ja leviku mõttes?
Me ei saa veel selle kohta midagi kindlat öelda. Oleme alles puhangu algusjärgus. Kõige parem seni ilmunud uuring võrdles Wuhani viirust Taisse jõudnud viirusega. Selleks ajaks jõudis muutuda 30 000 nukleotiidist neli või viis. Arvame seetõttu, et see pole veel väga palju muutunud. On aga veel väga vara. SARS jõudis inimeste seas enne selle avastamist levida pool aastat. Saame näha, kas uus viirus hakkab sarnaselt muutuma.
Ja lõpuks, kuna tegu pole ilmselt viimase epideemiat põhjustada võiva uue haigustekitajaga, millele peaksime järgmise paanika ära hoidmiseks kulutama oma aega, raha ja jõudu?
Olen viimase 30 aasta jooksul küsimusega tegeledes jõudnud kolme tasandini. Esiteks peame olukorda aktiivselt jälgima. Minu Hiina kolleege tuleb tunnustada. Nad on piirkonna nahkhiirte seas levivatel koroonaviirustel silma peal hoidnud viimased 16 aastat. Samuti on eripäraste haiguste osas valvsad kohalik kogukond ja haiglad.
Antud juhul oli lihtsalt hämmastav, et detsembri alguses oli vaid paar mittetüüpilist kopsupõletiku juhtumit. Arst tegi rutiinse testi ja rakendasid sellel kõige võimsamat analüüsitehnikat – järgmise põlvkonna järjestusmeetodit. Nad leidsid palju erinevaid pärilikkusaine järjestusi. Neist üks langes lähedalt kokku SARS-iga. See lõi häirekellad kõlama. Kuigi rahvusvaheline kogukond on praegu hirmul, oleks olukord palju hullem, kui me poleks seda leidnud.
Teiseks asuvad haiglad sellistel puhkusel rindejoonel. Praegune nähtav on hea näide, kuidas uuritakse põhjalikult tundmatu haigustekitajaga juhtumeid. Kui seda tehtaks maailma haiglates sagedamini, vähendaksime pandeemiariski väga palju.
Viimaks mängivad võtmerolli läbipaistvus ja rahvusvaheline koostöö. Teadlased peavad oma uusi leide jagama. Kui sellele pöörab seejärel tähelepanu Maailma Terviseorganisatsioon, saame hakata probleemi üheskoos lahendama.
Allikas: Võitle gripi ja külmetushaiguste vastu hiina meditsiini võtetega
Ingver on tõhus talvine tervendaja, mis soodustab seedimist ja leevendab valusid
Miks viirused talvel ründavad ja kuidas end kaitsta
