Juhtimine elus saab alguse juhtimisest kodus

„Soovin, et keegi oleks mulle 25 aastat tagasi öelnud, et mu elu kõige tähtsam ülesanne on oma laste väärtuste kujundamine, mitte mu professionaalne edu.“ Rabi Harold Kushner

„Kui lapsed saaksid üles kasvada vastavalt oma varastele eeldustele, oleksid meil ainult geeniused.“ Goethe

Sellest ajast, kui ma haiglast koju sain, polnud möödunud veel kuudki. Õnneks olingi täielikult paranenud, nagu Julian ennustas, ning saanud tagasi kogu endise jõu ja vastupidavuse. Kuid veel palju teisigi asju oli muutunud sellest ajast, kui ma oma elule korraks 10 km kõrguselt alla olin vaadanud. Olin otsustanud oma tööalase elu ümber kujundada, seega rajasin keldrisse kodukontori. Otsekohe vähenes mu tööle- ja tagasisõidu aeg ühelt tunnilt ühele minutile. Ja mulle meeldis hirmsasti pidada kontinentidevahelisi konverentsikõnesid, flanellpidžaama seljas. Kuigi olin oma prioriteedid ümber korraldanud, armastasin endiselt adrenaliinitulva, mida äri juhtimine mulle pakkus, ning tundsin tänulikkust, et Julian oli soovitanud sellest mitte loobuda.

Arsti soovitusel alustasin korralikku kehalist treeningut, mille tulemusena tundsin end suurepäraselt, ning vahetasin menüü välja palju tervislikuma vastu. Enam ei mingeid õhtusi peatusi kiirtoiduluugi juures või kolme-juustu-kahe-peperoni-ja-peekoni pitsasid. Veetsin nüüd hoopis rohkem aega kodus koos Joni ja lastega ning pühendusin tõsiselt püüdlusele läita taas meievaheline säde, mille eemalolek oli kustutanud. Üks suuremaid muutusi oli see, et Julian, kunagine linna suurima häärberi omanik ja kirglikult sõltumatu, kolis meie juurde ning seadis end sisse garaažipealses päikesele avatud toas. Usun, et ta tõepoolest püüdis teha nii, et ta teod ei läheks sõnadest lahku, ja kuna ta kuulutas lihtsat elu, oli hea meel näha, et ta seda ka ise harrastas. Siiski oli mul raske uskuda, et mu vend Julian Mantle, olles tagasi oma ebatavaliselt Himaalaja-rännakult, kus ta kohtas maailma kõige ebatavalisemaid pühamehi, elabki nüüd vaikselt garaažipealses vanaemakorteris. Elu võib ikka imelikke pöördeid võtta.

Ometi pean ütlema, et ma ei tundnud venna pärast kurvastust või haletsust. Muidugi olin kurb, et elu oli talle nii raskeid hoope jaganud, ta polnud kuidagi oma tütre Ally surma ära teeninud. Siiski polnud ta minu meelest nüüd kuidagi haletsusväärses olukorras. Muidugi, ta ei kihutanud enam linnas ringi oma kiiskava Ferrariga, oli oma luksusliku häärberi maha müünud ja elutses nüüd pisikeses kambrikeses, vaevalt suuremas, kui oli olnud ta endise kontori tualettruum.Tõsi, ta polnud enam linna kõige ägedam kuju, kes veetis õhtuid vaevalt kahekümneste modellidega ja tipp-investeerimispankuritega, kelle jaoks polnud midagi erilist põrutada õhtuks Bahama saartele kasiinosse mängima. Mulle tundus lihtsalt, et asudes materiaalses mõttes madalamal tasemel, oli ta leidnud midagi palju olulisemat. Juliani tervislik seisund oli hiilgav, poisipõlve elav vaim oli tagasi ning ta valdas nüüd sellist tarkust, mis pani mu aukartusest värisema. Minu jaoks oli Juliani elu liikunud ülimast keerukusest ülima lihtsuse juurde. Pideva frustratsiooni seisundist oli ta astunud pidevasse rõõmuseisundisse. Ei, Juliani olukord polnud kuidagi haletsusväärne, vaid just õnnistatud.

Ühel päeval astus Julian pärast igahommikust jalutuskäiku meie päikselisse kööki ja ütles: „Lähme BraveLife.com’i peakorterisse. Ma pole aastaid mitte üheski büroohoones käinud ning päris põnev oleks näha, kuidas äriilmas asjad muutunud on.“

Kuigi mina töötasin nüüd kodus, olid teised töötajad endiselt luksuslikes kontorites, mille omal ajal koos partneritega liisinud olime – enne kui nad surma said. Meie käes oli kaks korrust ühes linna kõige prestiižsemas pilvelõhkujas, mille akendest oli vapustav vaade.

Ma käisin küll perioodiliselt kontoris, kuid kesklinna olin vähehaaval kartma hakanud. „Miks sa sinna tahad minna, Julian? Sa pole oma vanade sõpradega aastaid isegi rääkinud. Ma arvasin, et finantsrajoon, kus sa praktiliselt elasid, kui alles mister Superadvokaat olid, on küll viimane koht, kuhu sind tõmbab.“ „Tegelikult ma siiski olen paari sõbraga sellest peale rääkinud, kui Himaalajast tagasi tulin, aga see on omaette jutt,“ vastas Julian salapäraselt. „Ja mul on tõesti vaja kesklinna minna.“ „Mida sul vaja on? Ma toon heameelega kõik, mida sul vaja on.“ „Ausalt öeldes ei taha ma enda pärast kesklinna minna, hoopis sinu pärast.

„Tahan sinuga täna üht õppetundi jagada ja su vana kontor on selleks parim koht. On olemas viis meistrioskust, mida ma tahan sinuga jagada – perekonna juhi viis meistrioskust, kui täpne olla.“

„Mis see meistrioskus on?“

„Meistrioskus tähendab osata midagi täiuslikult tänu pidevale keskendumisele ja harjutamisele. Lähinädalate jooksul jagan ma sinuga viit ajatut ja fundamentaalset filosoofiat, mis kujundavad täielikult ümber sinu vanemaoskused ja pereelu kvaliteedi. Perekonna juhi viis meistrioskust põhinevad täielikult Sivana suurte õpetajate tarkusesõnadel, aga ma olen omalt poolt üht-teist lisanud,“ ütles ta kavala naeratusega. „Tundub, et sa oled täna valmis esimese meistrioskuse jaoks.“

„Mis see on?“ olin ma põnevil.

„Juhtimine elus saab alguse juhtimisest kodus.“

„Väga huvitav. Räägi edasi.“

/…/

„Vaata, väike õeke, see, mis teeb meist inimesed, on tegelikult meie võime ise valida, kuidas me mingile olukorrale reageerime. Mõni inimene läheb äriga pankrotti, kuid näeb selles elu suurt õppetundi, mis annab tarkust ja julgust uut ja paremat äri rajada. Teine inimene, vähem arenenud, läheb meeletult raevu, kui suuremat sorti liiklusummikusse jääb. Ükskõik milline sa inimesena oled, ükskõik milline su taust on, sul on piisavalt jõudu valida, kuidas oma elusündmustele reageerid. Inimeste võime valida, kuidas elu juhtumusi tõlgendada, on meie suurim kingitus. Nii et ära oota, et teised muutuksid, kui tahad, et sinu elu paraneks. Astu ise edasi ja vali õige rada. Tee ise muudatused, mida tuleb teha. Võin sulle lubada, et pere tuleb sulle järele.“

„Hea küll,“ ütlesin mina ning nõjatusin vastu oma pehme nahktooli seljatuge, püüdes läbi seedida kõiki neid tarkusi, mida Julian mulle jagas. „Niisiis, et oma kodus kogukonnatunnet tekitada, tuleb mul ise juht olla?“

„Täpselt,“ vastas Julian ning sellal, kui ta oma elegantse mungarüü käiseid kohendas, näis ta meie ultramodernses koosolekuruumis samasugune võõrkeha nagu üksik tulbiõis keset seeneringi.

„Enne, kui saan oodata, et teised muutuksid, pean ise muutuma. Selle asemel et laste peale karjuda, miks nad viisakamalt ei käitu, peaksin ehk ise olema nende vastu viisakam. Selle asemel et kamandada neid oma toad ära koristama, peaksin ehk oma kodukontori paremini organiseerima. Ja selle asemel et Joni kallal näägutada, miks meie elus nii vähe põnevust ja kirge on, peaksin ise võtma initsiatiivi. Peaksin püüdma olla „meie perekultuuri muutuste katalüsaator“, nagu sina ütled.“

„Just,“ vastas Julian lühidalt. „Parim viis motiveerida oma lapsi saama täiskasvanuna sellisteks, nagu me soovime, on ise saada sellisteks täiskasvanuteks. Kõik lapsed, eriti nii väikesed nagu Porter ja Sarita, usuvad, et nende vanemate käitumisviis on kõige õigem. Sa õpetad neid käituma sellega, kuidas sa ise käitud. Sinu uskumused ja väärtused saavad nende uskumusteks ja väärtusteks. Sinu negatiivsetest mustritest saavad vältimatult ka nende negatiivsed väärtused. Pea meeles, et lapsed jälgivad pidevalt igat su liigutust. Kui arvad, et lapsesilmade jaoks jäävad su sõnad ja teod märkamata ning neid mõjutamata, siis sa petad ennast. Pea meeles, Catherine, peale kvaliteetaja on järgmine parim kink su laste jaoks hea eeskuju.

„See on suurepärane mõte, Julian.“ „Hiljuti lugesin üht aruannet, mis tegi mu väga murelikuks.“ „Mille kohta?“ „Et keskmine Põhja-Ameerika laps veedab iga päev keskmiselt viis tundi televiisorit vaadates ning kõigest viis minutit kvaliteetaega koos vanematega. Liiga paljud vanemad annavad vastutuse oma laste kasvatamise eest üle teleprogrammi direktoritele. Minu arust on see kuritegu.“

„Mida ma siis teha saan, et oma pereliikmeid juhtideks õpetada, ise tõeline juht olla ning ehitada seda ühistunnet, mida sinu jutu järele kõik meie uues imelikus maailmas vajavad?“

„Esimene asi – tee silmad lahti.“ „Mida sa sellega mõtled?“

„Helen Keller ütles selle kohta väga hästi: „Kõige haletsusväärsem inimene maailmas on see, kellel on nägemismeel olemas, kuid ikka ei näe.“ Nii palju vanemaid elab lihtsalt päevast päeva, ilma et üldse järele mõtleks, kuhu nad jõuda tahavad. Selle asemel et valida, kuidas elada, elavad nad juhuslikult ja loodavad, et küll kõik kuidagi välja kukub. Aga elus ei lähe nii. Elada oma elu juhusele lootes, lihtsalt paludes, et kõik hästi läheks ja lapsed iseenesest suurepärasteks kujuneksid, on umbes sama tark kui oma eluga vene ruletti mängida.“

/…/

Enne kui ma lähen, veel kolm soovitust. Esiteks luba oma kodusse rohkesti päikesevalgust. See soojendab tõepoolest hinge ning teeb kõik asjad meeldivaks. Jällegi meenuta minu tuba. Sellepärast ma sinna katuseakna paningi, et päikesekiired laseksid mul kogu aeg naeratada. Teiseks korralda asjad nii, et õhtul oleks pereringis ka vaikset aega, eriti õhtul, kui Jon tuleb töölt ja lapsed lasteaiast. Enamik lapsevanemaid ei oska tähelegi panna, milline lärm neil kodus valitseb. Ümbrus mõjutab mõtlemist. Kodu, kus pidevalt mängivad televiisor ja videomängud, ei saa mitte kunagi olla perele varjupaigaks või rahu oaasiks. Kui tahad rajada tõelist pelgupaika, tee nii, et seal oleks vaikne.“ „Kõlab hästi,“ ütlesin innukalt.

„Õpeta lapsi hindama üksiolemise võlu. Kui nad vanemaks saavad, selgita neile, et pole mingit vajadust lasta arvutil ja raadiol kogu aeg töötada ning telefonil heliseda. Erguta neid hoopis huvitavatest asjadest vestlema. Harjuta neid kirju kirjutama. Ja innusta neid imetlema kauneid loojanguid ning suurelt unistama.“ „Oleksin väga õnnelik, kui lapsed neid asju hindaksid,“ laususin nukralt.

„Üks väga tore perekondlik rituaal on igapäevane ühine eine, kus pere naudib üksteise seltskonda. Palju aastaid tagasi oli ühine söömaaeg igas peres tavapärane ja armastatud komme. Kahjuks on see nüüd kadunud, kuna meie aeg kulub paljudele muudele asjadele. Kasutage seda püha aega selleks, et küsida, kuidas kellegi päev läks ja mida iga pereliige täna õppis. Rääkige ka oma perekonna tuleviku lepingust või mõnest muust olulisest asjast. Jutustage uuest huvitavast asjast või rääkige hea naljakas lugu, mida kuulma juhtusite. Peaasi on see, et ühine eine pakub suurepärase võimaluse päeva lõpus üksteisega koos olla. Muidugi lülitage selleks ajaks kõik telefonid välja, nii et teid keegi ei segaks.“

Katkend on pärit kirjastuse poolt välja antud Robin S. Sharma raamatust „Perekonna tarkused mungalt, kes müüs maha oma ferrari“.