Pärast viimast jääaega suri enamik selle perioodi suuri imetajaid välja. See oli maakera üks suuremaid väljasuremisepisoode. Keegi ei tea, mis täpselt juhtus, kuid teadlased on terve aastasaja vältel toimunu põhjuste üle tuliselt vaielnud.
Osad tõstavad esile järsu, ülemaailmse soojenemise kaasa toonud kliimamuutuse, samas kui teised viitavad asjaolule, et äkiline loomapopulatsioonide vähenemine langeb kokku tänapäeva inimese tulekuga.
Teised jälle esitavad teooria kiirest tapjast nagu ülinakkav haigus või selline kosmiline katastroof nagu meteooritabamus, mis 65 miljonit aastat tagasi tegi lõpu dinosaurustele. Ükskõik mis põhjuseks ka polnud, on vastuse leidmine meie jaoks aktuaalne, kuna see võib uuesti juhtuda.
“Oleme testinud kõiki kasutusel olnud teooriaid ja ükski neist ei seleta kõike. Seda ei saa seletada üheainsa sündmusega,” ütleb professor Eske Willerslev, kes on Kopenhaageni Ülikooli Geogeneetikakeskuse juhataja.
Liike vaadeldi läbi 50 000 aasta
Eske Willerslev seisab siiani suurima jääajaloomade DNA-uuringute projekti eesotsas. See on projekt, mis esimesena uurib mitmete põhjapoolusel elanud liikide samaaegset arengut viimase 50 000 aasta jooksul. Teadlased lähtusid sellest, et vaadeldes paljusid liike üheaegselt võib märgata uusi seoseid ja nad ongi avastanud, et vastuseid pole mitte üks, vaid mitu.
Viimane jääaeg, mida kutsutakse Weichseli jäätumiseks, lõppes u 11 500 aastat tagasi. See oli vaid üks mitmest 100 000 aasta jooksul toimunud jäätumisest, mis on maakera ajalugu iseloomustanud viimased miljon aastat. Praegune soe periood, holotseen ehk pärastjääaeg (täiesti uus aeg), on arvatavasti vaid üks järgmine 10-15 000 aasta pikkune vaheaeg.
Jääajad algavad suhteliselt pehme kliimaga nagu praegu ja järk-järgult läheb külmemaks. Põhjatuuled näpistavad teravamalt ja taimekasv muudab aeglaselt oma iseloomu. Männimetsad rändavad mäenõlvadelt alla ja sunnivad lehtpuud Euroopa jõeorgudesse. Aasia laiad tasandikud muutuvad tundraks ja hiiglaslikud maismaamassiivid muutuvad külmaks ja viljatuks jääkõrbeks.
Osad loomad pääsesid Aafrikasse
Meredest aurustuv vesi, mis tavaliselt vihmana alla sajab, sadas hoopis lumena, mis eriti just põhjapoolkeral kuhjus tohutute polaarmütsidena. Liustikud ja jäämassiivid levisid mäeharjadelt madalmaale. Niiskus imeti sõna otseses mõttes atmosfäärist välja ja merevee tase langes lausa kuni 120 meetrit.
See oli asjade õnnelik käik soojust armastavate loomade jaoks, sest seeläbi tekkis Euroopa ja Aafrika vahele maasild, nii et loomad pääsesid jäämassidest, kuni kliima jälle taastus. Isegi külmaperioodi karmimatel talvedel polnud jäävabad piirkonnad tühjad, vaid koduks rikkale ja mitmekesisele loomastikule. Olid muskusveised, põhjapõdrad, lemmingud, polaarrebased, karvased ninasarvikud ja muljetavaldavad mammutid.
Kuid juba viimase jääaja raskeimal perioodil ligikaudu 40 000 aastat tagasi algas katastroof. Suurte imetajate (st üle 40 kg kaaluvate imetajate) arvukus langes ja loomad surid välja. 36 protsenti Euroopa ja Aasia perekondadest ja 72 protsenti Põhja-Ameerika perekondadest andis alla ning sama kehvasti läks ka Lõuna-Ameerikas ja Austraalias. Vaid Aafrika jäi suhteliselt puutumata.
Selliseid kummalisi loomi nagu mõõkhambulisi kaslasi, hiidlaisklooma ja mastodoni tuntakse tänapäeval vaid kivististe järgi, samas kui metsik kaamel ja hobune surid oma algupärasel kodumaal Ameerikas välja. Jääaja ikoon, muljetavaldav mammut, kes oli levinud edukalt üle terve põhjapooluse kadus nüüd, välja arvatud kääbusvorm, kes hoidis Siberi jäämeres asuval Wrangeli saarel elust küünte ja hammastega kinni kuni ajani umbes 4000 aastat tagasi.
Miski hävitas need suured loomad ja uusimate tehnikate abiga kivististe DNA uurimise vallas saavad teadlased nüüd esitada põhjendatud pakkumise, mis see oli. Kuigi pikad, tavaliselt miljonitest DNA-alustest koosnevad ahelad on ammu lagunenud väikesteks, 50-100 DNA-alusest koosnevateks tükkideks, on sellest küllalt päritolulooma määramiseks. Isegi pinnasest on võimalik ekstraheerida piisavalt palju DNAd näitamaks, et mammutid kõndisid ringi ligikaudu 10 000 aastat tagasi ja jätsid väljaheidetes olevates rakkudes endast järele oma DNA.
Ka ellujääjad on põnevad
Uues uurimuses kaardistas Eske Willerslev oma meeskonnaga luudest, hammastest, väljaheidetest ja sarvedest ekstraheeritud DNA. Nad ei rahuldunud vaid looma määratlemisega, vaid kaardistasid ka teatud DNA osa, mis näitab indiviididevahelisi geneetilisi erinevusi. Nii said nad teadmisi nii loomakarjade suurusest kui ka sellest, kuidas erinevad karjad üksteist mõjutasid.
Luubi all oli kuus liiki – kolm, kes surid välja, ja kolm, kes elavad ka tänapäeval. “Kui tahame seda mõista, peame mõistma ka seda, millest see sõltub, et osad jäävad ellu ja teised surevad välja,” selgitab Willerslev.
Testimaks kliima mõju, koostasid teadlased mudeli, mis näitas, kus kõnealused kuus liiki 50 000 aastat tagasi potentsiaalselt võisid elada. Seejärel võrdlesid nad liikide tegelikku suurust. Ning täpselt vastavuses teooriaga selgus, et loomakarjad vähenesid ja suurenesid sedamööda, kuidas kliima suuremad või väiksemad elutsemispiirkonnad nende jaoks ligipääsetavaks muutis.
Uurides populatsioone enne perioodi, mil inimene pilti ilmus, peavad teadlased tulemustes arvestama veel ühe nüansiga – loomaliigid reageerivad kliimamuutustele erinevalt. Ja see pole veel kõik. Sama liigi erinevatel kontinentidel elanud grupid, nt Põhja-Ameerika ja Euroopa põhjapõdrad ei reageerinud ühtemoodi.
“Ainuüksi see välistab, et kliima oli ainuke tegur,” väidab Eske Willerslev.
Küttimine hävitas ninasarviku
Teisisõnu on võrrandis mitu faktorit, millest üks on inimestepoolne küttimine. Teadlased kaardistasid ajalised ja geograafilised kattuvused inimeste ja loomade vahel. Umbes 1600st arheoloogilisest väljakaevamisest pärinevate inim-ja loomajäänuste dateeritud leidude abil said teadlased arenguid jälgida üsna sagedaste 1000aastaste intervallidega. See paljastas, et inimene ei saanud muskusveise ja karvase ninasarviku arvukust mõjutada, kuna mõlemad liigid elasid inimestest kaugemal põhjas.
Inimese ja karvase ninasarviku elupaik on Euroopas looma viimase paari tuhande eluaasta jooksul siiski kattunud ja võimalik, et siin on inimene ninasarvikule viimase löögi andnud. Seevastu on ilmselge, et metsiku hobuse ja stepipiisoni osas oli inimesel otsustav roll. Geograafiline kattuvus on suur ja nt Ameerikas võib näha stepipiisoni arvukuse dramaatilist langust u 11 000 aastat tagasi, veidi aega pärast inimese arvatavat saabumist. Seda toetab suur hulk hobuse ja stepipiisoni jahijäänuseid, mis on leitud vastavalt 66 ja 74 protsendis Siberi kiviaegsetes asustustes.
“Nad moodustasid hiiglasliku osa toidusest,” ütles Eske Willerslev ja järeldas: “Meie arvates on metsiku hobuse ja stepipiisoni arvukuse languse põhjuseks inimene, samas kui karvane ninasarvik ja muskusveis said kannatada kliima tõttu.”
Kuid kliimamuutustest ja inimese tulekust ei piisa kõikekatvaks seletuseks. Uurinud kaheksat Siberi ja Alaska mammuti, karvase ninasarviku, hobuse ja stepipiisoni kivistunud väljaheidet, on teadlased saanud heita ainulaadse pilgu liikide omavahelisele konkurentsile. Üldise arvamuse kohaselt oli iga taimtoiduline spetsialiseerunud oma eelistatud toidule ehk siis nt stepipiison ei söönud mammutiga samu taimi. Kuid kaardistanud väljaheites leidunud taimede DNA, said teadlased teada, mis jääajaloomade makku tegelikult jõudis. Ning tuli välja, et sama piirkonna erinevate loomade magudes olnud taimed suuresti kattusid. Nii et kuigi iga liik võis eelistada teatud toitu, sõid nad lõpuks siiski üksteise toitu. Seega lisandus täiesti uus faktor – liikidevaheline konkurents.
“See on üsna oluline teadmine,” ütles Willerslev. “Stepipiisonil oli ühel perioodil niivõrd raske, et see oli väljasuremise äärel. Kuid siis kadus hobune, seejärel mammut ja piison sai toibumiseks piisavalt ruumi.” Paistab, et Euroopas ja Aasias on toimunud vastupidine areng – seal jäi ellu hobune pärast stepipiisoni, mammuti ja karvase ninasarviku kadumist.
Mammut oleks võinud praegugi elada
Kuidas on aga lood teooriaga äkilisest tapjast nagu meteoor või ägedaloomuline tapja? “See teooria on täiesti vale. Väljasuremine oli pikaajaline protsess, mis toimus mitme tuhande aasta vältel,” sõnas Willerslev.
Teadlaste ühine järeldus oli, et katastroofi ei seleta vaid üks põhjus. Kliima ja inimesed olid tähtsaimad faktorid, kuid omavaheline konkurents ja mitu teist tegurit tähendavad, et lõppkokkuvõttes oli juhus, milline liik lõplikult kadus.
“See on muidugi veidi kurb teadmine, et ellujääjaid ei erista väljasurnutest mitte miski. Kui see periood eksperimendina taastada, siis arvan, et välja sureksid teised liigid,” ütles Willerslev. “Siis kõnniksid praegu Maa peal mammutid ja seevastu poleks meil hobuseid ega stepipiisoneid. Selle tunnistamine on tänapäevase looduskaitse seisukohast äärmiselt tähtis, kuna see tähendab, et liikide väljasuremise või ellujäämisega seotud ennustuste tegemine on väga keeruline,” lisas ta.
Allikas: www.imelineteadus.ee
