Inimesed on sotsiaalsed olevused. Ometigi juhtub ühissõidukisse sisenedes midagi, mis tuhandete aasta vältel vormunud loomust maha suruma paneb. Erinevates situatsioonides katseid teinud psühholoogid leiavad, et võõrastega juttu teinud inimesed on hiljem rõõmsamad, suhtluse algatamisel on aga tihti takistuseks hirm teistest erineda.
Nicholas Epley ja Juliana Schröder värbasid katse tarbeks Chicagos kohvikuketi kinkekaartidega üle saja vabatahtliku ja jagasid nad kolme rühma. Neist kahele anti vastavalt ülesandeks ühistransporti kasutades omaette hoida ja traditsioonilisi kirjutamata reegleid järgida või võõra kõrvalistujaga juttu teha. Kolmas rühm pidi aga vaid küsimustikku aluseks võttes ennustama, kui mugavalt ja õnnelikuna nad end käitumismalle järgides tunneks.
Kui keskmine vastaja ennustas, et võõraga rääkimine kahandab nii nende õnnelikust, edasist produktiivsust ja muudab sõidukogemuse üldiselt kehvemaks, siis sõidu järel täidetud küsimustiku analüüs peegeldas vastupidist trendi, hoolimata sellest, kas tegu oli intro- või ekstrovertidega. Sama pidas paika ka bussireisijatega tehtud katsetes.
Lisaks leidis paar, et enamik inimesi kujutas ette, et vestluse algatamine on midagi rasket ja vähem kui pooled teistest inimestest on nendega valmis üleüldse rääkima. Reaalsuses ei tõugatud aga kedagi kõrvale. Epley ja Schröderi hinnangul ilmutavad inimesed tüüpilist ‘pluralistlikku ignorantsus’t. Enamik inimesi tahaks tegelikult normi murda, kuid oletavad samas, et kõik teised nende ümber eelistavad seda aga endiselt järgida. Nõnda soovitavad nad väärarusaama kummutamiseks lihtsalt ise katseid teha.
Ent samas tõdevad nad, et aeg-ajalt pole teised inimesed siiralt vestlusest huvitatud ja seda tuleb austada. Sellegipoolest märgivad nad, et ühissõidukite kasutamine pakub inimestele traditsiooniliselt vähem positiivseid kogemusi kui ükski teine igapäevane tegevus.
Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Experimental Psychology.
Allikas: www.teadus.err.ee
