Tänapäeval kuuleb paljude inimeste suust lauset: “Ma ei ole piisav.” Miks see nii on ja kust see ebakindlus on alguse saanud, tasub igaühel endal mõtiskleda. Eneseväärtustamine on inimese elus üks tähtsamaid oskusi. Kui väärtustad ennast, siis väärtustavad sind ka teised. Panache Desai räägib oma raamatus “Väärtusta ennast” eneseväärtustamise olulisusest inimese elus, jagades juhiseid, kuidas selle teemaga oma elus hakkama saada. Väärtusta ennast sellisena, nagu sa oled – see on väga oluline.
Minu kass on alati harmoonias. Ta on sattva’s, kui sööb, tapab hiire, paaritub, pissib, magab ja isegi siis, kui karvapalle oksendab. Sellepärast, et ta on alati kooskõlas oma “kassilikkusega” – oma tegeliku, autentse, loomuliku loomusega. Kõike looduses valitseb harmoonia, sest taimed ja loomad on alati ühenduses sellega, kes nad on. Minu meelest pole mu kass kunagi mõelnud, et ta on väärtusetu, ega tundnud häbi või süüd. Ma pean tunnistama, et olen oma mõtteid mitu korda temale omistanud ja mõelnud, et ta näeb välja süüdlaslik, kui on kastist mööda lasknud ja põrandale pissinud, aga see on minu, mitte tema ettekujutus.
Kõik looduses on alati seotud sattva’ga. Inimesed on need, kellel võib olla mitu domineerivat energiat – sattva, rajas, tamas -, aga mitte ülejäänud loodusel. Puu on alati puu, täielikult, autentselt, harmooniliselt. Ta ei mängi kunagi, et on sipelgas või lind. Kunagi pole ta midagi muud kui Tegelik Mina.
Harmoonia on autentsus. See on kõige peamine loomus. Sa võid mõelda, et autentsus tähendab seda, et mängid näiteks täiuslikult oma valitud rolli: oled täiuslik abikaasa, kõige parem või targem laps või kõige spirituaalsem inimene. Aga ehkki me kipume arvama, et autentsus tähendab parimat esinemist, on tegelikult vastupidi. Tõeline autentsus tähendab harmooniat oma põhiloomusega – hoolimata olukorrast. Just nagu mu kass.
Kui tunned ebakõla, on see kutse pöörduda tagasi harmooniasse. Ebakõla on vibratsiooniline kogemus, mis põhineb egol. Harmoonia ja rahu on vibratsioonilised kogemused, mis eksisteerivad hinge tasandil. Kui sul on rahu, siis oled hingega kooskõlas. Kõik muu on ego.
Olemine on enamusele inimestest keeruline kontseptsioon. Kuna me suhtleme maailmaga tunnete tasandil, kipume hindama käegakatsutavat ja kindlustunnet. Olemine on sellest nii kaugel, kui olla võib. Sa ei saa seda näha, selle lõhna tunda, maitsta, kuulda ega puudutada. Olemine on emotsioonidest, meelest ja kehast ülem, aga need kõik tõusevad sellest. Olemine on vaikne teadlikkuse ookean ja aktiivse laine allikas. Sinu Tegelik Mina, puhas Olemine, on see, mis toob ellu harmoonia. See on alus, mis stabiliseerib kõike muud. See on alati kohal, aga sageli ähmane ja unustatud. Kui see on teadlikult kohal, teadlikult meeles ja kogetud, siis oled taastanud oma terviklikkuse ja ühenduse. Siis oled uuesti määratlenud, mida tähendab olla inimene, ning naasnud harmooniasse.
Kujuta ette, et su ängistus, mis on tekkinud eraldatuse, vastupanu ja alaväärsustunde tõttu, on järsku haihtunud. Kujuta ette, et järele on jäänud ühesus, rahu, täitumus ja armastus – elu, mis õitseb. See tõotab autentsust, oma Tegeliku Mina tundmist. Selle toob kaasa harmoonia. See viib su kooskõlla sinu unikaalse saatusega ja jõustab selle spontaanset avaldumist.
Sa mängid alati mingit rolli. See on osa sinu eneseväljendusest. Autentsus ei tähenda oma rollist loobumist. Ma mängin abikaasa, isa, poja, rahateenija, autori ja loengupidaja rolle. Ma näen välja ja tegutsen teatud viisil. Sa mängid alati oma rolle ning näed välja ja tegutsed teatud viisil. Ja need rollid muutuvad alatasa ning kujunevad arenenumateks versioonideks. Aga harmoonia tekib siis, kui taipad, et see roll pole kogu sinu lugu. Harmoonia tekib siis, kui sa mäletad ja saad aru oma põhiolemusest, mis oli unustatud ja peidetud, ning taasühined sellega. See on ülim kooskõla: roll koos Tegeliku Minaga. See on ühesuse taastamine.
Kuidas ennast väärtustada ja olla ise oma õnne sepp?
Kaheksa tegevust, kuidas ennast rohkem armastada, austada ja väärtustada
