Ingrid Peek liikidevahelisest suhtlusest: Hallo, Kosmos! Hallo, Inimene?

Peale uudisteportaalide läbivaatust kosutan end vahel mõne südamliku loomavideoga. Need killukesed rõõmustavad ja aitavad meeles hoida, et oleme looduse osa – ilma looduseta pole meil elu, me sisaldume looduses – ja lisaks meile on siin planeedil veel väga palju erinevaid tajuvaid olendeid, kes samuti väärivad elu. Eriline lemmikteema on liikidevaheline sõprus: koos mängivad kass ja öökull, vares ja kutsikas, elevant ja koer, ahv ja tiiger, papagoi ja hiireke, karu ja lõvi jne. Võib ju öelda, et need sõprused pole tekkinud tavalises loomulikus looduslikus keskkonnas, aga milline on siis meie keskkond siin planeedil praegu?Mida on vaja, et liikidevaheline sõprus saaks reaalselt eksisteerida?Kas ebatavalisi tingimusi? Kas olukord, kus meile eluks hädavajalikud ressursid hakkavad vaikselt lõpukorrale tüürima ning planeedist on saamas hiiglaslik prügimägi, kvalifitseeruks ehk ebatavaliseks tingimuseks, mis võiks sundida meid, kes me näime olevat selle tasandi mängujuhid, arenguhüppeks? Kui jah, siis võikski ju algatuseks investeerida näiteks liigisisese sõpruse ja koostöö arendamisse: kui sõjatööstusesse investeeritav raha (mullu oli näiteks TOP10 riikide sõjaline eelarve kokku 1,25 triljonit (1 250 000 000 000) dollarit) suunataks rahu, koostöö ja elukeskkonna arendamisse, võiksime ehk isegi säilida ning siis mõelda ka planeedilt väljumise peale.Inimsugu on uhke selle üle, et oleme arenenud koopainimestest homo virtualise eelkäijaks ja ehitanud kõrgtsivilisatsiooni! Inimkonna teaduslik-tehnoloogiline võimekus kasvab ülikiirelt, aga meie vaimne (eetilis-moraalne-empaatiline) areng ei jõua selle välise progressiga kaasa.