Armastan päikest, mis hommikul mu silmanurka pugedes äratab. Armastan sinist taevast, millele alati pilgu pööran, kui silmad avan. Armastan pikki hommikuid ning elu. Kuigi vahel tundub,et maailm on ebaõiglane ja ainult minuga juhtub. Vahel tundub elu nii lihtne – märka vaid seda, mis juba on su ümber ning oota põnevusega seda, mis veel tulemas on. Ole vaba ja lendle. Nimetan kingituseks võimalust armastada. Võimalust kallistada kahe käega ja hoida südamega. Kingituseks on iga uus päev, mis toob välja päikese.
Kui sa astuksid hetkeks eemale oma elust. Astuksid mõttes eemale iseendast, oma perest, oma tööst ning kõigest, mis täidab sinu argipäeva. Astuksid eemale oma mõtetest ja tunnetest – negatiivsetest ja positiivsetest. Kui sinu elu oleks järsku raamat sinu ees, siis millised oleksid selle kaaned? Kuidas oleks kujundatud pealkiri ning raamatu kaas? Millise emotsiooniga oleks kirjutatud sissejuhatus ja kellele see oleks pühendatud?
Kui sa vähegi oskad ja suudad astuda kõrvale oma elust siis vaatle seda, kui raamatut. Kas iga peatükk selles raamatus on pigem kingitus või kurbus ning valu? Kas sa suhtud igasse peatükki kui õppetundi? Kas üks eluraamat sisaldab kõike piisavas koguses? Kui palju on sinu elus väikeseid ja ilusaid asju, mida sa märkad, hindad ja hoiad?
Väljas on kevad. Nüüd on ta tõesti käes. Looduses saab alguse uus elu ning ka meil on hea võimalus alustada kõike uuesti – just nii nagu soovime. Iga algav kevad on pannud mind armuma, armuma nii väikestesse asjadesse, mida muidu ei märka. Hommikune valgus ja päikesepaiste toas. Sinine taevas. Jalutamine tööle. Värske õhk ja soe tuul. Lillede uus tulek ning puude punga minek. See kõik on nii märkamatu, aga samas oluline. Antud kevad tuleb hoopis teisiti. Veel suurema sisemise kaamosega ning otsinguga.
”Lenda ise ja lase ka teisel lennata. Kui meie teed kohtuvad lennates sünnib sellest ime,” on see, mille järgi elades on kõik nii lihtne ja ehe. Ometigi on see samas nii keeruline. Armastada ja hoolida tingimusteta, seadmata eeldusi ning ootusi.
Üha rohkem inimesi loob vabadusesuhteid. See näitab, et inimestel on suurenenud olulisel määral vabaduse vajadus. Me ei soovi end enam tihedalt siduda ning lihtsam tundubki lennelda ning vahel lennuteel kohtuda, viibida kaunites hetkedes ning edasi lennata. ”Kas need kohtumised on täidetud ükskõiksuse või tingimusteta armastusega?” küsin endalt tihti.
Kes kirjutab sinu eluraamatu?
Märkan, et järjest rohkem inimesi laseb mõjutada end sellest, mis tunde meile keegi annab. Vahel tundub isegi, et meie heaolu sõltub kellestki teisest. See, mis ütleb meile meie ülemus või kuidas käitub meie kaaslane kujundab meie päeva, kas siis heaks või halvaks. Just need tunded, mis meie sisse tekitavad loovad tegelikuses meie eluraamatut. Meie eluraamatu kirjutamine ei ole enam meie endi kätes vaid sulg on teiste käes.
Kui tihti sa küsid endalt, kas sinu elu on sinu endi või kellegi teiste kätes? Kes loob sinu eluraamatus peatükid ning kelle luua on värvikaimad pildid selles?
Andes kellegile teisele õiguse otsustada meie elu ja heaolu üle kaotame kogu väe, mis meis on.
Tegelikuses on kogu meie eluraamat meie endi kätes. Milliseks raamatuks meie eluraamat kujuneb- on see seiklusjutt, väljamõeldis, romaan või luuleline elu. Kui tihti me endalt küsime, kes meie eluraamatut kirjutab?
Kas me märkame kõike ilusat oma elus? Hindame seda, et hingame, liigume ja armastame? Vahel tundub see kõik nii loomulik, et me isegi ei märka seda enam. Me ei oska märgata, milline väärtus on keha, hing ja süda. Milline väärtus on kasvõi ühel heal inimesel meie elus ning soojal kohal, kus ärgata. Soovime ikka soojemat voodit, langetada kaalu ning võitleme oma soovimatute tunnete ja mõtetega.
Kui märgata ja hinnata seda, mis meil juba on siis ehk saame juurde veel enam?
Kutsun sind mõtisklusele…
Meie elu on kuldsete hetkede jada. Sündides pole sa mitte puu, vaid kõigest seeme. Sa pead kasvama, kuni puhked õide, ning õitsemine on rahuldus, täitumine. Õitsemisel pole mingit pistmist võimu, raha ega poliitikaga. See puutub ainuüksi sinusse, see on individuaalne areng. Sa pead iseennast pühitsema.
Elage täielikult ja intensiivselt, nii, et iga hetk muutuks kuldseks ja kogu elu kuldsete hetkede jadaks. Niisugune inimene ei sure kunagi, sest tal on võime – kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Elada tähendab olla huumorimeelne, armastav ja mänguline. Paljud probleemid on olemas ainult sellepärast, et me pole iial neile otsa vaadanud. Pole kunagi teravdanud oma pilku, et neid mõista. Pühendage oma elu kaunitele asjadele, mitte koledatele. Aega pole palju, energiat ei tohi raisata. Nii üürikest elu, nii väetit energiaallikat on rumal raisata kurbusele, vihale või kadedusele.
Kasutage elu armastuseks, loovuseks, sõpruseks, meditatsiooniks – kasutage oma energiat nii, et see tõstaks teid kõrgemale. Mida kõrgemale lähete, seda rohkem energiaallikaid teile avaneb. Kõik on teie endi kätes, ärge seda unustage.
Autor: Tuuli Mäemat
Vaata Tuuli Mäemati raamatu “Otsingud” kohta lisa kirjastus Pilgrimi kodulehelt.
