“Kui ma olin kirjutanud loo elavatest Vaikuse Lastest, siis edasi kõndides mõistsin, et mina kui laps ei saa lausuda ema ega isa eest sõnu, millega laps Maailma vastu võetakse,” kirjutab Marianne Umborg oma blogis. “Ma võin käia konstellatsioonis või läbida erinevaid teid, kuid see, mida ema ja isa tegemata jätavad on nende endi valik ja otsus. Ma otsisin teadmist, kuidas on nende laste elu, keda emad ja/ või isad ei ole endas vastuvõtnud. Ma leidsin Naised Valges ja minu maailm loksus paika – see vana naine, kes minuga unes rääkis, kaardid, kus peal naised valges, valge öökull, sõnumid, teated, märgid, minu suguvõsas joonistunud muster, kus vanemad õed ei saa lapsi, sest kasvatavad oma noorem õe omi või vanaemad, emad oma lastelaste, laste omi – näitas nende olemasolu. Minus on nüüd teadmine, et Naised Valges on olemas ja ehk aitab see lendu lastud lugu mõista oma elu teistel, end siin maailmas üksinda ja eksinuna tundvatel inimestel, kinkida neile lohutust ja aidata näha valgust.”
Naine ulatab sünnitades oma lapse, mehe kui universumi poole, soovides kinkida maailmale selle, kes sündis läbi tema. Mees kui universum ja naise elu keskpunkt võtab kingituse vastu ja annab naisele austusega koha enese kõrval, et koos seista, saata ja toetada ühise lapse teekonda maailmas. See laps on armastusega maailma vastu võetud ja ta on kingitus iseendale, kes armastust kogenuna jagab seda kogu maailmale – olles kingitusena kingituseks kõigile.
Kui aga mees kui universum pöördub naisest ära, ei tunnusta naist ega tunnista last, siis see laps on küll sündinud, aga ta ei ole veel maailma vastu võetud. Tema tee on võitlus iseenda ja oma koha eest, ta on olemas, teda kuuldakse ja nähakse, kuid ta sumbub, sest tema sees ei helise armastust, mida ta ei kogenud, kui mees jättis oma ülesande täitmata ja ei võtnud tema ema kingitust vastu ega andnud emale kohta enese kõrval.
Kui naine võtab lapse endas vastu, muudab oma elu keskpunkti asetades lapse sellele kohale ja loob ringi vaid neist kahest, siis kogeb laps armastust, ta on hoitud ja saadetud. Kui naine valib tunnete tee, siis ütleb ta lapsest lahti, sest lapse tulek oli pettumus. Naine täitis oma ülesande, kuid oodatud tasu jäi saamata. Naine võib lapse päriselt ära anda või teda küll kasvatada, kuid ta ei tunne, et nad oleksid ühte seotud. Naise ülesanne oli sünnitada laps ja seda ta ka tegi, kuid kuna mees ei võtnud teda ega tema kingitust armastusega vastu, ei andnud talle kohta oma kõrval ega kinkinud uhkusega last maailmale siis naine alles otsib oma teed.
Kuidas leiab laps armastuse, kui isa ei leidnud endas kohta, kust anda ja ema oli armastuses pettunud. Kuidas saab laps olla kingitus maailmale, et Armastust kogenuna jagada seda südame helisedes kõigile. Suguvõsa Naised Valges, kes on vanemad kui naine, seisavad lapse eest ja tema kõrval. Nemad võtavad, kui vanemad seda mingil põhjusel ise ei teinud, vastutuse lapse eest endale. Nemad võtavad lapse vastu ja kingivad ta armastades armastuse kingitusena maailmale. Nemad aitavad suguvõsa naist, kes vajab aega ja nii on nad seni lapsega, kuni naine iseenda teed käib ja on ühel hetkel valmis oma kohale astuma. Nemad seisavad lapse eest, toetavad tema teed, avavad uksi, siluvad radu, toovad vastuseid tema teele. Naised Valges räägivad läbi looduse, loomade, taimede, lillede, sõnumite, märkide jne – kõnelevad südame ja lihtsa teadmise keeles.
Kuid füüsiliselt reaalses elus ei ole lapse kõrval justkui kedagi ja nii tunneb ta end üksinda maailmas olevat, kuid tegelikult on temal ja temaga koos rohkem kui ta ettekujutada oskab. Ta ei oska vaadata naiste piirjooni ega taju nende puudutusi inimeste omadena, kuid nad on tema elus olemas, kuidas muidu seletada kõike seda, mis temaga sündinud on, sest tegelikult on ta kogu aeg hoitud, kaitstud ja armastatud olnud ja oma sisemuses seda ise teadnud.
Kuid inimesena on ta oma tunnetes ja õppetundides käivana tahtnud käega katsutavaid ja silmaga nähtavaid tõendeid omada. Laps on end lõhkunud, püüdes saada siin maailmas seda, mida ta usub, et tal ei ole – armastust.
Reaalses elus võib argipäev tunduda raske, sest kõik tuleb vaid läbi enda, iseenda eest üksinda seistes. Kuna üks lüli liinis ei tööta, siis ongi suguvõsa energial keerulisem lapseni jõuda ja tema elus osaleda. Sellisel lapsel tuleb tugevam ja osavam olla ning ta ongi seda ega ta muidu sellist väljakutset poleks saanud. Lapsel on olemas kõik, mis tal on vaja, ainult natuke teistmoodi, teisel kujul ja viisil. Laps ei teadnud, et armastust saab kogeda ja tajuda erinevalt. Tema oli oodanud seda ainult ühest kohast – temale sünnist tuleneva õigusega kuuluvast kohast. Kuid kuna ta sealt seda ei leidnud, siis arvas laps, et tema sees ei ole armastust, kuna tema maailm ei vastanud talle.
Laps takistab oma teed, kui nutab taga, igatseb ja ootab oma füüsiliste vanemate armastust. Jõuga ei saa võtta sealt, kus seda ei anta. Võibolla tõesti ei leia mees ega naine siin oldud ajaga endas jõudu, et võtta uhkuse ja armastusega vastu oma laps, kuid teisele poole minnes muutuvad tunded olematuteks, sest seal ei ole need enam olulised ja siis asuvad nad oma kohtadele lapse seljataha ja sidudes end ühte, annavad talle selle, mida siin elus olles ei olnud võimelised tegema – annavad tingimusteta vanemliku armastusega koha oma südametes, sooviga olla kohal, hoida ja kaitsta oma last. Emal ja isal on oma tee käia, seni seisavad lapse kõrval Naised Valges, kes annavad edasi kõik, mis lapsel on vaja. Lapse tee on selline nagu ta on, ta ei ole üksi ega üksinda, tal on rohkem kui enam, sest tal on kõik, mis universumil just talle anda on ning see jõuab temani just sellisel kujul nagu ta jõuab. Kui laps tunnetab südamega, kuulab oma hingega, siis ta kuuleb, kuidas loodus, märgid ja sõnumid temaga räägivad – see on lapse helisevale südamele vastu helisev maailm.
Kui Naised Valges on lapse reaalsus, siis naised muutuvad tajutavamaks ja nähtavamaks, nende kohalolu ja jõud kasvavad, sest see, mille olemasolu usutakse ja teatakse ongi reaalselt reaalsuses olemas. Avades sisemise teadmise, võttes Naised Valges iseendas vastu ja andes neile endas koha, siis ei pea naised tulema läbi lapse kaitse vaid armastusel on vaba vool. Laps tajub, näeb, kuuleb, mõistab ja teab, et Armastus on kõiges ja kõikjal tema ümber, oli eile, on täna ja saab homme olema, on alati temaga koos ja tema sees siin selles maailmas – laps on naiste ühise armastuse kingitusena kingitus iseendale ja maailmale, armastusega vastu võetuna armastust kogenuna armastust jagamas.
Tuul tuleb ja paitab, lind laulab jutustades lugu, ta toob sõnumeid, leht ja sulg poetuvad märgiks, numbrid juhatavad teed – maailm on avardunud, sest laps näeb, tajub, mõistab ja kuuleb kõike uuel moel – armastusega, mis temas heliseb.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com
Loe lisaks: Kui naine ei taha sünnitada oma last, siis elava vaikuse lapse räbalates süda ei laula
Isata kasvanud lapse valu: kohtumine isaga iseendas
Peidetud tunded: kuidas tulla toime allasurutud emotsioonidega?
Kõik saab alguse lapsepõlvest
Karmalised suhted – hingeliselt valusad, kuid vajalikud kogemused
Puhasta oma karmat: vabane eelmistest eludest pärit piirangutest ja blokeeringutest
