Tänase kasvatussüsteemi mitmed niinimetatud kaasaegsed kontseptsioonid eiravad kõige elementaarsemaid loodusseaduste kohaselt toimivaid printsiipe. Alustuseks kasvõi seda fundamentaalset tõsiasja, et head tunnet tekitava stiimuli toime ajaga kahaneb. Selle fenomeni peamine põhjus on meie kohanemisvõime. Teiste sõnadega, alaline “heaolemine” (mida iganes see kellegi jaoks ka ei tähendaks) kui seisund üldse on vastuolus loodusseadustega.
Kui minna külma vette ja seal veidi viibida, siis keha kohaneb ja mõne aja pärast ei tundugi enam nii külm. Täpselt sama on heade asjade, seisundite, enesetunnete ja olukordadega. Seesama mehhanism on asjaolu taga, miks mõnuainete tarbijad ainest saadava efekti tundmiseks järjest suuremaid doose peavad tarbima. See on parim analoogia mõistmaks, miks alalise mugavusseisundi ja pidevalt lõbusa ning läbinisti stressivaba olustiku taotlemine on ebamõistlik, taandarendav ja viib meid lõpuks katastroofini. Olgu selleks õnnetunne või lõbus atmosfäär, ükskõik milliste meelte ning retseptorite vahendusel me seda ka ei kogeks, nende püsimine ei saa olla alaline.
Paraku just seda, täiesti tagurlikku ideoloogiat tundub propageerivat meie kasvatussüsteem. Kas te kujutate ette, et te kogu aeg (päev läbi ja vahet pidamata) südamest naerate? Ei kujuta ju. Kontseptsioon, mis taotleb, et laste kasvukeskkond peab olema täiesti stressivaba, olema üksnes mugav, lõbus ja kerge (päeva korraldus, tegevused, õppeained, kodused tööd) on niivõrd eluvõõras kui üldse olla saab.
On naljakas kuulda, kuidas ühelt poolt väga palju räägitakse, et kasvatus koolis peaks olema praktilise väärtusega, pragmaatiline ja eluks ettevalmistav. Aga kuidas saab kasvatus seda olla ideoloogia taustal, mis teiselt poolt korrutabki üksnes seda, et stressi, mingit muret, raskusi ega kohustusi ei tohiks õpilasel olla? Me ju kõik teame, et reaalne elu muud ei olegi kui üks mure, kohustused, pidev eneseületamine ja sundimine ning enamasti selliste asjade (tööd, kohustused) tegemine, mis meile kõige meelepärasemad ei ole.
Heaolu, hüve, mugavuse ja õnnetunde taotlemises ei ole iseenest midagi halba. Me teeme seda kõik, aga on oluline mõista, et midagi, mis on hea, ei saa olla kestev. Igasugune tsüklilisus on toimivalt paika seatud universumi seaduste kohaselt. Kas te kujutate ette, kui iga päev valitseks selline meeleolu kui näiteks uusaasta õhtul? Ei kujuta eks? Kui see, mis on enamus inimeste jaoks pidupäev muutuks argipäevaks, siis milliseks kujuneks pidupäevad? Või mida oleks siis oodata?
Pidupäevad ei ole pidupäevad üksnes seepärast, et kalendris on nii kirjas. Pidupäevast teebki pidupäeva argipäevade ja rutiini olemaolu, nende vaheldumine.
Autor: Janar Rückenberg, kulturist, treener
