Lise Bourbeau on kanada päritolu psühholoog, kes on aastaid uurinud süvitsi inimeste hingehaavade põhjuseid ja käitumuslikke seoseid täiskasvanueas. Nende uuringute põhjal on ta loonud teooria hingehaavade äratundmiseks ja tervenduseks. Tema käsitlust kasutavad ühe tõhusa teraapiameetodina oma töös väga paljud psühholoogid üle maailma. Tervenemine algab teadlikkusest, kust on hingehaav pärit ja kes või mis on selle lapsepõlves põhjustanud. Ta kirjeldab oma raamatus „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina“ lihtsalt ja arusaavalt, kuidas nii füüsilised, emotsionaalsed kui ka mentaalsed probleemid pärinevad viiest lapsepõlvest kaasa tulnud hingehaavast. Need on hüljatus, mahajäetus, alandus, reetmine ja ebaõiglus. Loe artiklist lähemalt hüljatuse hingehaava kohta.
Katkend Lise Bourbeau raamatust „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina“
Sageli teevad inimesed suurivaevu vahet kahel mõistel – hülgama ja maha jätma. Kedagi maha jätma tähendab temast eemalduma, tema juurest ära minema kellegi teise või millegi muu pärast. Hülgama aga tähendab ära tõukama, mitte soovima näha enese kõrval või oma elus. See, kes hülgab, kasutab väljendit ma ei taha, aga see, kes maha jätab, ütleb ma ei või (ei saa).
Olla hüljatud on väga sügav haav. Hüljatu tunneb seda kui lahtiütlemist oma olemusest, kui eitust oma õigusele olemas olla. Kõigist viiest haavast ilmneb hüljatustunne esimesena, see aga tähendab, et sellise haava põhjus tekib esimesena. Hing, kes tuleb maale tagasi eesmärgiga sellest haavast terveks saada, osutub hüljatuks sünnimomendist alates, aga paljudel juhtudel isegi varem.
Paslik näide on soovimatu, juhuslikult ilmale tulnud laps. Kui selle beebi hing ei saanud hüljatuse üleelamisega hakkama, see tähendab, et ei osanud jääda iseendaks ega tundnud end hästi vaatamata sellele, et teda omaks ei võetud, siis elab ta möödapääsmatult uuesti läbi hüljatuse seisundi. Eredaks näiteks on ebasoovitavast soost laps. On suur hulk muidki põhjusi, mille pärast lapsevanem oma lapse hülgab. Meil on aga väga tähtis mõista, et ainult need hinged, kel on hädasti vaja läbi elada hüljatuse kogemus, tõmbavad ligi üht või mõlemat teatud tüüpi lapsevanemaid: neid, kes tingimata oma lapse hülgavad.
Väga sageli on ka nii, et vanemal ei olegi kavatsust oma last hüljata, ometi tunneb laps end hüljatuna iga tühise põhjuse pärast, näiteks peale solvavat märkust või kui lapsevanem tunneb viha, on kannatamatu jne. Kui haav on kokku kasvamata, on seda väga kerge lahti kiskuda. End hüljatuna tundev inimene ei ole objektiivne. Ta interpreteerib kõiki sündmusi läbi oma haavafiltri ja tunne, et teda on hüljatud, muutub vaid teravamaks, kuigi see ei vastagi ehk tegelikkusele.
Päevast, mil imik tundis end ärapõlatuna, hakkab ta kujundama PÕGENIKU maski. Ma olen viibinud paljude regressioonide juures, kus inimesed on tagasi läinud oma looteperioodi, ja olen tähele pannud, et need, kes kannatavad hüljatuse haava käes, näevad end emaüsas väga väiksena, vähe ruumi võtvana ja sageli pimeduses. See on kinnitanud mu oletust, et põgeniku maski kujunemine saab alguse juba enne sündi.
Palun sul nüüd tähele panna, et olen seni kasutanud ja kasutan raamatu lõpuni sõna põgenik, tähistamaks isikut, kes kannatab hüljatu kompleksi all. Põgeniku mask – see on veel üks uus iseloomuomadus, mis areneb kui abinõu, et hüljatu kannatustest kõrvale hoida.
/…/
Maski kandmine tähendab mitte olla sina ise. Juba lapsepõlves töötame välja endale mitteomase käitumismaneeri, arvates, et see kaitseb meid. End hüljatuna tundva inimese esimeseks reaktsiooniks on soov ära joosta, minema „libiseda“, kaduda. End hüljatuna tundev laps, kes loob endale põgeniku maski, elab harilikult fantaasiamaailmas. Sel põhjusel on ta enamasti tark, arukas, mõistlik, vaikne ega tekita probleeme.
Üksinduses tunneb ta lõbu oma kujuteldavast maailmast ja ehitab õhulosse. Ta võib isegi arvata, et ta vanemad pole ehtsad, tõelised, et nad ajasid haiglas vastsündinud segi. Sellised lapsed leiutavad arvukalt viise kodust põgenemiseks. Üheks selliseks on soov minna kooli. Ent ka koolis tunnevad nad end hüljatuna (või hülgavad end ise) ja siis põgenevad oma isiklikku maailma, „kuu peale“. Üks naine rääkis mulle, et tundis ennast koolis turistina.
Teisest küljest tahab niisugune laps, et teda märgataks, olgugi et ei ole veendunud oma õiguses olemas olla. Ma mäletan üht tüdrukukest, kes peitis end kapi taha, kui ta vanemad lävel külalisi vastu võtsid. Kui märgati, et last ei ole, tormasid kõik teda otsima. Oma peidupaigast ta välja ei tulnud, kuigi kuulis hästi, kuidas täiskasvanute ärevus kasvab. Ta kinnitas endale: „Ma tahan, et nad mind leiaksid. Ma tahan, et nad mõistaksid – ma olen olemas.“ Tüdruk oli niivõrd kindel, et tal pole õigust oma olemasolule, ja korraldas situatsioone, mis võinuksid seda õigust kinnitada.
Kuna sellise lapse keha on keskmisest väiksem ja sageli meenutab ta nukku või mingit habrast ja kaitsetut olevust, siis ema hoolitseb ja kostab ta eest, tema aga harjub sellega ära, et kõik alailma räägivad: ta on selleks liiga väike, ta on liiga nõrk selle või teise asja jaoks jne. Laps hakkab sellesse niivõrd uskuma, et ta keha tõepoolest muutub väikeseks. Sel põhjusel tähendab tema jaoks olla armastatud midagi lämmatavat, kägistavat. Tagajärjeks on, et kui keegi temasse armubki, siis ta esimeseks impulsiks on hüljata see armastus või ära joosta, sest temasse poeb ikka veel lämmatamishirm. Ülemäära hoolitsetud laps tunneb end hüljatuna, tundes, et teda ei võeta sellisena, nagu ta on. Püüdes kuidagiviisi korvata tema väiksust ja haprust, pingutavad ta lähedased, et teha ära kõik ja isegi mõelda lapse eest. Kuid ka siis, selle asemel et tunda end armastatuna, tunneb laps end hüljatuna oma mannetuse tõttu.
Põgenik eelistab end mitte siduda materiaalsete asjadega, sest need võivad tal takistada kuhugi põgeneda, kui see talle pähe tuleb. Näib, nagu ta vaataks tõepoolest kõigele materiaalsele ülevalt alla. Ta küsib endalt, mida ta sellel planeedil teeb. Tal on väga raske uskuda, et võib siin õnnelik olla. Eriti köidab teda kõik see, mis on seotud vaimu ja intellektuaalse maailmaga. Harva kasutab ta materiaalseid asju oma lõbuks, sest peab sellist lõbu pealiskaudseks. Üks noor naine ütles mulle, et talle ei meeldi käia poodides. Ta tegevat seda ainult selleks, et
tunda – ta on elus. Põgenik tunnistab, et raha on hädavajalik, kuid rõõmu see talle ei too.
Põgeniku hoidumine materiaalsetest asjadest põhjustab probleeme seksuaalelus. Ta on valmis uskuma, et seksuaalsus on vaimsusega vastuolus. Paljud põgenikud-naised on mulle rääkinud, et peavad seksi mittevaimseks nähtuseks, eriti pärast seda, kui said emaks. Mõnel õnnestus abikaasat isegi nii häälestada, et too ei soovinud temaga füüsilist lähedust kogu raseduse ajal.
Põgenikel on väga raske mõista, et neil võib tõepoolest õigus olla samasugustele seksuaalvajadustele nagu igal teiselgi normaalsel inimesel. Nad tõmbavad ligi olukordi, milles osutuvad seksuaalelus hüljatuteks või ütlevad ise seksuaalelust lahti.
Hüljatuse trauma elatakse läbi oma soost lapsevanemaga.
Kui tundsid ennast ära hüljatud inimese isikukirjelduses, tähendab, et kogesid hüljatustunnet oma soost lapsevanemaga. Just see vanem osatab esimesena juba olemasolevat haava. Ja siis saab täiesti normaalseks ja inimlikuks sallimatus ning vaen selle vanema vastu, kuni vihkamiseni välja.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Lise Bourbeau populaarsest raamatust „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina“.
