Hüljates isa… Ainus, mis omab tähtsust, on ema hinges olev lapse isa kuju

Vastuvõtul: 6a poiss, tõsine psüühikahäire

– Kellega koos sa elad?
– Emaga.
– Aga isa?
– Me ajasime ta ära.
– Kuidas nii?
– Me läkime temast lahku… Ta alandab meid… Ta ei ole mees… Rikkus ära meie parimad aastad.

Vastuvõtul: 14a teismeline, raskekujuline migreen, minestab, delikventne käitumine

– Miks sa isa ei joonistanud, te olete ju üks pere?
– Parem oleks, kui teda üldse olemas ei oleks, sellist isa…
– Mida sa sellega mõtled?
– Ta on terve ema elu ära rikkunud, on käitunud nagu siga… Praegu ta ei tööta…
– Aga kuidas isa sinusse suhtub?
– No, kahtede pärast ei pahanda…
– …kõik?
– Ongi kõik… Mis temast ikka? Isegi enda taskuraha pean ma ise teenima…
– Aga millega teenid?
– Punun korve…
– Kes sind õpetas?
– Isa… Ta on mulle palju õpetanud: ma oskan veel kala püüda, autot juhtida, puutööd oskan pisut. Kevadeks tõrvasime isaga paadi, läheme temaga kalale.
– Kuidas sa siis istud ühes paadis inimesega, keda parem kui üldse ilmas olemas ei oleks?
– No, üldiselt on meil temaga nii ja naa… huvitavad suhted… Kui ema sõidab ära, on meil hea. Tema ei saa isaga läbi, aga mina saan nii ema kui isaga, kui koos ei ole…

Vastuvõtul: 6a tüdruk, suhtlemisprobleemid, häiritud tähelepanu, õudusunenäod, kogelemine, närib küüsi

– Miks sa joonistasid ainult ema vennaga, aga kus oled sina isaga?
– No me oleme teises kohas, et emal oleks hea tuju…
– Aga kui te olete kõik koos?
– Siis on halb…
– Kuidas halb?
– …… (tüdruk hakkab nutma)

Mõne aja pärast:

– Ärge ainult emale rääkige, et ma armastan isa ka, väga…

Vastuvõtul: raske psüühikahäirega teismeline

– Kas teie poeg tõepoolest usub, et isa on surnud?
– Jah! Me räägime talle seda meelega, muidu, hoidku jumal, tahab temaga kohtuda, pärast ei tea mis tagajärjed sel on (viitab pärilikkusele). Aga me vanaemaga räägime isa kohta ainult head, et poiss ei muretseks ja püüaks saada heaks inimeseks.

Vastuvõtul: 8a poiss, sügav depressioon ja terve rida teisi haigusi

– Aga mis isaga on?
– Ma ei tea…

Pöördun ema poole:

– Te ei räägi isa surmast?
– Ta teab, me oleme sellest rääkinud… (ema hakkab nutma), aga ta ei küsi ja fotosid ka ei taha vaadata.

Kui ema on kabinetist väljunud, küsin poisilt:

– Kas sa tahaksid isa kohta teada?

Poiss elavneb ja esimest korda vaatab mulle silma.

– Jah, aga ei tohi…
– Miks?
– Ema hakkab jälle nutma, seda ei ole vaja.

Töötades lastega, on mul tulnud kokku puutuda järgmiste faktidega:

1. Lapsed armastavad ühtmoodi tugevalt mõnemat vanemat, vaatamata (!!!) käitumisele, mida nad nende suhtes demonstreerivad.

2. Lapse suhtumise isasse ja isa suhtumise lapsesse kujundab alati ema. Naine on isa ja lapse suhtes vahendajaks, just tema määratleb lapse jaoks: kes isa on, milline ta on ja kuidas temasse tuleb suhtuda. 

3. Emal on lapse üle absoluutne võim, ta võib temaga teha, mida tahab, teadlikult või mitteteadlikult. Selline jõud on looduse poolt naisele antud selleks, järglased saaksid liigsete probleemideta ellu jääda. Esialgu on ema kogu lapse maailm, hiljem viib ema läbi iseenda lapse maailma. Laps õpib maailma tundma läbi ema, näeb maailma tema silmadega, keskendab tähelepanu sellele, mis on ema jaoks tähtis. Teadlikult ja mitteteadlikult vormib ema lapse vastuvõtlikkust. Ka isaga tutvustab last ema, määrates ära isa tähenduse. Kui ema ei usalda meest, siis hakkab laps isa vältima.

Vastuvõtul:

– Mu tütreke on 1 aasta ja 7 kuud vana. Ta jookseb karjudes isa eest ära, aga kui isa ta sülle võtab, nutab ja rebib end lahti. Viimasel ajal on ta hakanud isale ütlema: “Mine ära, ma ei armasta sind. Sa oled halb.”
– Mida te tegelikuses enda mehe vastu tunnete?
– Ma olen tema peale väga solvunud… pisarateni solvunud. 

4. Ema määratleb ka isa suhtumise lapsesse. Näiteks, kui naine ei pea lapse isast lugu, siis võib mees jätta lapse tähelepanuta. Sageli kordub üks ja sama olukord – pruugib vaid naisel muuta enda (sisemist) suhtumist lapse isasse, kui see ootamatult avaldab soovi näha last ja osaleda tema kasvatamises.

5. Kui lapsel on häiritud tähelepanu, mäluprobleemid, ebaadekvaatne enesehinnang ja käitumine jätab soovida – siis tunneb laps hinges katastroofilist puudust isast. Isa hülgamine perekonnas viib sageli lapse intellekti ja psühhilise arengu pidurduseni.

6. Kui perekonnas on häiritud kommunikatsioon, on palju ärevust, on hirmud ja laps ei ole õppinud kohanema ümbritsevaga tundes end kõikjal võõrana, siis tähendab see, et laps ei suuda kuidagi enda südames ema üles leida.

7. Lastel on kergem toime tulla küpsemisega kaasas käivate probleemidega, kui nad tunnevad, et ema ja isa võtavad neid terviklikuna, sellisena, nagu nad tegelikult on.

8. Laps kasvab emotsionaalselt ja füüsiliselt tervena, kui ta on väljaspool oma vanemate probleeme – nii indiviidi kui paari. See tähendab, et laps on oma kohal ehk lapse kohal pere süsteemis.

9. Laps hoiab alati hüljatud vanema poole. Seepärast püüab ta oma hinges temaga ühineda mistahes viisil. Näiteks võib ta korrata vanema rasket saatust, iseloomu, käitumist jms. Mida tugevamalt ema tõrjub neid eripärasid, seda tugevamalt need lapses esile tulevad. Kui ema lubab lapsel olla isa sarnane, armastab teda sellisena nagu ta on, tekib lapsel valik: ühineda isaga läbi rakuste või armastada teda avatult – südamega.

10. Laps on truu mõlemale vanemale ühtviisi tugevalt, ta on seotud armastusega. Kui suhted paaris muutuvad konfliktseks, siis oma truuduse ja armastuse jõuga haakub laps sellesse raskusesse, mis põhjustab vanematele valu. Ta võtab enda kanda nii palju, et reaalselt kergendab ühe või mõlema vanema hingevalu. Laps võib saada psühholoogiliselt võrdseks partneriks vanematele: sõbraks, partneriks või isegi psühhoterapeudiks. Laps võib tõusta veelgi kõrgemale asendades psühholoogiliselt vanematele nende vanemaid. 

Selline koorem ei ole jõukohane isegi füüsiliselt ja psüühiliselt tervele lapsele. Lõpptulemusena jääb ju laps illma oma toest – jääb ilma vanemateta.

11. Kui ema ei armasta, ei usalda, ei pea lugu isast või kannab endas isa peale solvumist, siis vaadates last ja nähes temas paljudki isast, siis teadlikult või mitteteadlikult annab ema lapsele sõnumi, et see mehelik (isast pärinev) osa sinus on halb. Ema justkui räägiks: “See ei meeldi mulle. Sa ei ole minu laps, kui sa oled oma isale sarnane.”

Armastusest ema vastu, aga täpsemalt sügavast tungist antud süsteemis ellu jääda, loobub laps isast, ja sellega ka mehelikust algest iseendas. Selle loobumise eest maksab laps liiga kõrget hinda. Hinges ei andesta ta kunagi endale seda reetmist. Ja kindlasti karistab end elus purunenud saatuse, halva tervise, ebaõnnestumistega. Elada sellise süüga on väljakannatamatu, isegi kui süü ei ole teadvustatud. Kuid see on lapse ellujäämise hind.

Sellest, et saada mingitki aimu, mis toimub lapse hinges, proovige sulgeda silmad ja kujutleda kahte teile kõige lähedasemat inimest, kelle eest te võite kõhklemata anda elu. Hoides teineteisel tugevalt kätest olete te kõik kolm mägedes. Mägi, millel te seisate, variseb ootamatult. Läbi ime olete te pidama jäänud kaljuservale, ja kaks teie kõige lähedasemat inimest ripuvad kuristiku kohal hoides teie käest. Jõud on otsas ja te taipate, et kahte te ei suuda kaljuservale sikutada. Päästa on võimalik ainult üks. Kelle te valite? Sel hetkel emad tavaliselt ütlevad: “See ei ole võimalik! Parem surra kõik koos. See on õudne!”. Tõepoolest, nii oleks kergem, kuid elu nõuab, et lapsel tuleb teha võimatu valik. Ja ta teeb selle. Enamasti valib ta ema.

Kujutage ette, et te siiski lasite ühel inimesel käest ja tõmbasite teise kaljuservale. Mida te hakkate tundma selle suhtes, kelle te päästsite?

Tohutut, hävitavat süüd.

Aga selle suhtes, kelle nimel te seda kõike tegite?

Vihkamist.

Looduse poolt on lapsesse programmeeritud keeld – mitte tunda viha ema vastu. Ema on ju elu andja ja hoidja. Pärast isast loobumist on ema ainuke inimene, kes suudab lapse elu toetada. Väljendades pahameelt ema suhtes võib saagida seda oksa millel istud. Vältimaks seda pöördub lapse pahameel (raev) enda vastu, muutudes autoagressiooniks. “Mina ei saanud hakkama, mina reetsin isa, ma ei teinud piisavalt selleks, et… Ja ainult mina üksi. Ema ei ole süüdi – tema on nõrk naine.” Siit algavad käitumisprobleemid, füüsilise ja vaimse tervise probleemid.

12. Meesalge on midagi tunduvalt enamat, kui vaid sarnasus oma isale. Mehelik printsiip on seadus ja vaimsus. Ausus ja väärikus. Mõõdutunne – sisemine kohasuse ja sobivuse tunnetus. Sotsiaalne eneseteostus (hingelähedane töö, hea sissetulek, karjäär) on võimalikud vaid siis, kui inimese hinges on positiivne isakuju.

13. Kuitahes suurepärane on ema, suudab vaid isa initseerida täiskasvanu alge lapses. Isegi, kui isal endal ei ole õnnestunud luua suhet oma isaga. Initsiatsiooniprotsessi jaoks ei oma see tähendust.

Ilmselt olete kohtunud inimestega, kes on infantiilsed ja abitud nagu lapsed? Alustavad samaaegselt hulga asju, neil on käsil palju projekte, kuid lõpuni ei vii neist ühtegi. Või need, kes kardavad midagi alustada, kardavad ennast realiseerida. Või need, kes ei oska ei öelda. Või ei pea sõna ja kelle peale ei saa loota. Või need, kes pidevalt valetavad. Või need, kes kardavad omada isiklikku arvamust, nõustuvad kõigega vastu enda soove, paindudes olude surve alla. Või vastupidi need, kes käituvad väljakutsuvalt, on ümbritsevaga pidevalt sõjajalal, vastanduvad teistele inimestele, teevad sageli asju ja käituvad meelega vastupidiselt. Või need, kes ei suuda elada sootsiumis. Kõik need on tõenäoliselt inimesed, kellel ei olnud tõelist ligipääsu oma isale.

14. Ainult isa kõrval tunnetab väike laps esmakordselt piire. Tunnetab isiklikke piire ja teiste inimeste piire. Lubatu ja lubamatu piire. Enda võimaluste ja võimete piire. Isa kõrval tunneb laps, kuidas toimib seadus (reeglid). Tunneb isa jõudu. 

Suhe emaga on ehitatud hoopis teistele alustele, see on piirideta täielik sulandumine.

Näiteks võib tuua eurooplaste (euroopa kultuurides on selgelt väljendunud meesalge printsiibid) ja venelaste (vene kultuuris on väljendunud naisalge printsiibid) käitumise, kui nad on koos ühel territooriumil. Eurooplased, ükskõik kui väike see territoorium ka ei oleks, paiknevad intuitiivselt selliselt, et keegi kedagi ei segaks, keegi ei tungiks kellegi piiridesse, ja isegi, kui see ruum on inimestest ületäidetud, jääks kõigile ruumi enda vajadusteks. Kui ilmuvad venelased, siis nad täidavad endaga kõik. Kellelgi ei ole nende kõrval ruumi. Nad tungivad enda käitumisega teiste (personaalsesse) ruumi, sest nad ei oma enda piire. Tekib kaos, aga see on just see, mis on naiselik alge ilma meheliku algeta.

15. Just mehelikus voos kujunevad väärikus, au, tahe, sihikindlus, vastutustundlikkus – omadused, mida kõikidel aegadel on inimeses hinnatud. 

Lapsed, keda emad teadlikkult või mitteteadlikult ei ole lubanud isa voogu, ei suuda endas kergelt ja loomulikult äratada taskakaalukat täiskasvanut, vastutustundlikku, loogilist, sihikindlat inimest. Selleks, et seda saavutada, peab ta tegema tohutuid jõupingutusi. Seepärast, et psühholoogiliselt on nad jäänud poisteks ja tüdrukuteks saamata meesteks ja naisteks. Ema otsuse eest hoida laps isa eest maksab täiskasvanuks saanud laps väga kõrget hinda. Ta justkui oleks jäänud ilma õnnistusest ellu astumiseks.

“Kui naine austab meest ja mees austab naist, tunnevad lapsed austust enda suhtes. Kes tõukab ära mehe (või naise), tõukab ära mehe/naise lastes. Lapsed võtavad seda, kui isiklikku äratõukamist.” — Bert Hellinger

16. Isa mängib erinevaid olulisi rolle nii poja kui tütre elus. Poja jaoks on isa mehe rolli identifitseerija (enda tundmine mehena mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt). Isa on pojale kodumaa, tema “kari”. Poiss on algusest saadik teisest soost. Kõik, millega puutub kokku poiss emaüsas, on oma olemuselt teistsugune, kui ta ise.

Naine elab üle sama tundmuse. Seepärast on suurepärane, kui ema suudab poega õnnistada oma armastusega, täita ta naiseliku vooga, luua naiselikud printsiibid ning lasta ta armastusega kodumaale – isa juurde.

17. Sünni hetkest kuni 3-4 eluaastani on poeg ema mõjuväljas. Ta täitub naiselikku algega: tundlikkuse ja õrnusega. Võimega olla lähedastes, usalduslikes ja pikaajalistes emotsionaalsetes suhetes. Just emaga olles õpib laps empaatiat (teise inimese hingeseisundi mõistmist). Emaga suheldes tekib lapses huvi teiste inimeste vastu. Sel perioodil pannakse aktiivselt alus lapse emotsionaalsusele, aga ka intuitsioonile ja loovusele – ka need on naiselikkud alged. Kui ema oli avatud oma armastuses poja vastu, siis täiskasvanuna on mees hoolitsev mees, õrn armastaja ja armastav isa. 

18. Tavaliselt pärast kolmandat eluaastat laseb ema poja isa juurde. Tähtis on teada, et ta laseb ta igaveseks isa juurde. Laseb, tähendab lubab pojal ammutada mehelikkust ja olla mehelik. Selleks protsessiks ei ole tähtis, kas isa on elus või surnud, on tal uus pere või ta on kaugel või on tal raske saatus. 

19. Juhtub ka nii, et bioloogilist isa ei ole lapse kõrval. Siin on tähtis, mida ema tunneb südames lapse isa vastu. Kui naine ei suuda leppida mehe saatuse ega mehe endaga, kui oma lapse tõelise isaga, saab laps eluaegse keelu mehelikule algele endas. Ja isegi hea keskkond, milles laps kasvab, ei suuda lapsele seda kaotust kompenseerida. Ta võib tegeleda mehelike spordialadega, ema teine mees võib olla suurepärane inimene ja mehelik mees, võib olla on isegi olemas vanaisa või onu, kes suhtlevad lapsega, kuid see kõik jääb pinnapealseks käitumisviisiks. Sisimas ei julge laps kunagi rikkuda ema keeldu mehelikkusele. 

20. Ainus, mis omab tähtsust, on ema hinges olev lapse isa kuju. Lubada last isalikku voogu saab ema vaid siis, kui oma hinges ta peab lapse isast lugu või vähemalt suhtub temasse hästi. Kui seda ei ole, siis on kasutu rääkida mehele: “Mine ja mängi lapsega! Minge koos jalutama!” vms. Isa ei kuule neid sõnu, samamoodi nagu ei kuule seda laps. Vastukaja leiab vaid see, mis on hinges vastu võetud. Kas ema õnnistab isa ja lapse vastastikkust armastust? Kas täitub ema süda soojusega, kui ta näeb, kui sarnane on laps oma isale?

Kui isa on tunnustatud, hakkab laps aktiivselt täituma meheliku algega. Nüüd hakkab areng toimuma mehelike eripärade, eelistuste ja nüansside suunas. Nüüd hakkab poiss tugevalt eristuma ema naiselikusest ja üha enam sarnanema isa mehelikkusele. Nii kasvavad selgelt väljendunud meheliku algega mehed.

Tütardega on see protsess pisut teistsugune.

Tütargi on kolmanda eluaastani emaga täitudes naiseliku algega. Kolme-nelja eluaasta vahel läheb tütar isa mõjuvälja ja on seal umbes kuni kuue-seitsmenda eluaastani. Sel ajal pannakse aktiivselt alus mehelikule algele tütres: tahtejõule, sihikindlusele, loogikale, kujundlikule mõtlemisele, mälule, tähelepanule, töökusele, vastutustundlikkusele jms. Tähtsaim on, et just sel perioodil pannakse alus arusaamisele, et tüdruk on teisest soost kui isa, et ta sarnaneb emale ja varsti saab temast samasugune kena naine kui ema. Just sel perioodil jumaldavad tütred oma isasid.

Autor: Marina Natšalova, psühhoterapeut ja Habarovski Riikliku Pedagoogikaülikooli lõpetanud sotsiaalpedagoog

Tõlkis: Merle Ameljušenko