Hingehaava tunnistamine ja omaksvõtmine ei tähenda üldse selle heakskiitmist ja traumale eluõiguse andmist. Omaksvõtmine tähendab haava vaatlemist ja jälgimist, unustamata samal ajal, et inimene selleks ju elabki, et lahendada veel lahendamata probleemid. Me ei ole halvad inimesed, kui miski võib meile ikka veel haiget teha. Maski loomine selleks, et end kaitsta, oli sinu kangelastegu. See ju näitab, et armastasid ennast. See mask aitas sul ellu jääda ja kohaneda perekonnaringiga, mille valisid ise enne sündimist.
Tõeline põhjus, miks sünnime teatud perekonda või tõmbame ligi samasuguse haavaga inimesi, on see, et meile meeldib algusest peale, et teised oleksid samasugused, kui oleme ise. Me ei ole ju teistest halvemad! Ent möödub aeg ja me hakkame märkama teiste puudusi, me ei võta neid enam sellisena, nagu nad on. Püüame neid muuta ega mõista, et see, mida näeme teistes, on osa meist endast. Me ei taha seda märgata, kuna kardame, et siis peame hakkama tegema muudatusi. Me arvame, et peame end muutma, tegelikult aga peame end terveks ravima.
Sellepärast ongi nii oluline teada oma hingehaavu: see võimaldab tegeleda nende ravimisega, aga mitte enese muutmisega.
Peale selle – ära unusta, et iga haav kujunes paljude eelmiste elude kogemuste kuhjumise tulemusena. Sellepärast pole midagi imestada, et sul ei ole kerge seista silmitsi oma haavaga just praeguses elus. Kuna eelmistes eludes sul ei õnnestunud seda ravida, siis ei maksa loota, et probleemi on kerge kõrvaldada lihtsalt sooviga „Ma tahan terveks saada“. Veelgi enam, tahe ja otsustavus oma haavu ravida on alles esimene samm teel, kus sul tekib enda vastu kaastunne, oled enda suhtes kannatlik ja salliv.
Sealjuures hakkab sinus kujunema samasugune suhtumine teistesse inimestesse: need on su tervenemise peamised viljad.
Haavade ja maskide kindlaksmääramisel ei tuleks liigselt juhinduda nende kirjeldustest. Võid näiteks kogeda hüljatu haava ja tunda end reedetu, mahajäetu, alandatu või ebaõigluse ohvrina. Kui keegi käitub sinuga ebaõiglaselt, kutsub see sinus esile hüljatuse, alandatuse, reedetuse või mahajäetuse tunde. Nagu näed, pole tähtis kogemus iseenesest, vaid see, kuidas sa seda kogemust tajud. Sellepärast ongi haava täpseks määramiseks vaja tähelepanu pöörata füüsilise keha iseloomulike tunnuste kirjeldusele, enne kui õpid tundma käitumise karakteristikaid. Keha ei valeta kunagi. Ta peegeldab seda, mis toimub emotsionaalsel ja mentaalsel tasandil.
Üha sagedamini otsivad inimesed abi plastiliselt kirurgialt, püüdes parandada oma keha ühtesid või teisi kohti. Minu arvates heidavad nad enese üle õelat nalja: kui haava ei ole võimalik avastada füüsiliste tunnuste järgi, siis ei tähenda see sugugi, et see on terveks ravitud. Paljud neist, kes on kasutanud plastilise kirurgia abi, on olnud tõeliselt pettunud, kui kahe-kolme aasta pärast ilmub uuesti nähtavale see, mida nad nii väga tahtsid kõrvaldada või varjata. Muide, nähtavasti sel põhjusel ei annagi plastilise kirurgia spetsialistid kunagi oma tööle eluaegset garantiid. Teisest küljest – kui sa end tõeliselt armastad ja teed kirurgia abil korda oma keha, katkestamata samal ajal emotsionaalset, mentaalset ja vaimset tööd oma haavade ravimisel, siis on suur tõenäosus, et su keha võtab kirurgilise abi paremini vastu ja see on tema jaoks soodne.
Paljud teevad kurja nalja oma füüsilise keha üle, aga veel rohkem on neid, kes osutavad endale karuteene käitumise ja sisemiste uskumuste tasandil. Minu seminaridel teemal „Iseloomud ja hingehaavad“ korduvad ikka ja jälle ühed ning samad episoodid: kui ma kirjeldan väga üksikasjalikult teatud haava, siis mõned osavõtjad näevad enda juures selgelt just seda, aga nende keha näitab niisama selgelt hoopis teist haava.
Näiteks mäletan noort, umbes 30-aastast meest, kes rääkis, et kannatab hüljatuse all juba varasest lapsepõlvest. Ta kannatas püsisuhete puudumise tõttu, mille põhjuseks olid tema arvates need loendamatud juhused, kui teda oli hüljatud. Tema füüsiline keha aga ei avaldanud mingeid märke hüljatusest. Lõpuks ma küsisin: „Oled sa kindel, et need on just hüljatu kannatused, aga mitte ebaõigluse tunne?“ Selgitasin, et ta keha annab tunnistust pigem ebaõigluse haavast. Ta oli väga üllatunud. Soovitasin tal mitte kiirustada ja mõelda selle üle järele. Nädal hiljem kohtudes jutustas ta vaimustunult, et vahepeal on talle paljugi selgeks saanud ja nüüd mõistab, et kannatab tõesti ebaõigluse haava tõttu.
See on tüüpiline näide: ego teeb kõik mis võimalik, et me ei näeks oma tõelisi haavu. Ta on veendunud, et kui puudutame neid haavu, ei suuda me kontrollida nendega seotud valu. Tema ju rääkiski meile augu pähe, et looksime endale maskid, mis aitaksid valu vältida. Ego arvab alati, et leidis kõige kergema tee, tegelikult aga muudab me elu vaid keerulisemaks. Teadvustatud elu nõuab algul teatud pingutusi ja tundub olevat raske, aga tegelikult lihtsustab otsustavalt me elu.
Mida rohkem me venitame oma haavade ravimisega, seda sügavamaks need muutuvad. Iga kord, kui elame läbi situatsiooni, mis kisub lahti või osatab me haava, anname sellele veel ühe võimaluse laieneda. Haav kasvab, lööb vohama: mida tõsisem on haav, seda tugevam on hirm seda puudutada. Tekib surnud ring, mis võib muutuda kinnisideeks: näib, et kõik püüavad meile kannatusi põhjustada. Näiteks rigiidne näeb igal sammul ebaõiglust ja tema reaktsiooniks saab perfektsuseihalus. Eredalt väljendunud põgenik tunneb end hüljatuna kõigi poolt ja veenab ennast selles, et teda ei hakka enam mitte keegi mitte kunagi armastama.
Oma haavade tunnistamine toob kaasa tähtsa eelise: lõpuks hakkame vaatama õiges suunas. Enne seda meenutas me tegevus haige inimese käitumist. Haige otsis näiteks head kardioloogi, kuigi tegelikult olid tal maksafunktsiooni häired. See noor mees, kes pidas end hüljatuks, võib aastaid tulutult ravida hüljatu haava. Vaid siis, kui ta teeb kindlaks oma tõelise haava, avaneb tal võimalus määratleda oma probleemi ja asuda reaalset haigust ravima.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmuvast Lise Bourbeau popuraarsest raamatust Haavade ja maskide tekkimine ning ära tundmine
