Ma ei oska öeldagi, kui palju on neid patsiente kokku, kelle voodi kõrval ma olen nende viimsel elutunnil istunud ja kuulanud, kui suure tarkuse ja sügava mõistmisega nad räägivad olulistest asjadest. Nad on oma elu lõpul jõudnud mõistmiseni, et kõige tähtsamad on elus need asjad, mis on seotud meie üksolemisega – olgu need siis suhted teistega või teened, mida oleme inimkonnale teinud, või meie ühendus maailmaga üldiselt.
Nad räägivad tõeliselt avalalt! Nad on jaganud minuga oma tarkusepärleid oluliste asjade kohta lootuses, et saaksin neist kasu juba praegu, mitte alles kunagi hiljem nende taipamisteni jõudes. Ja ma olen selle eest väga tänulik. See on kahtlemata üks meditsiinialal töötamise suuremaid kinke.
On üks väga tähtis ja vääramatu põhjus, miks inimeste esimene reaktsioon – või ehk pigem viimane ehk lõplik reaktsioon – oma elu lõpuhetkedega silmitsi seistes ning seda adudes on meenutada oma elu imelisemaid hetki ja neid kogemusi, kus nad tajusid ühtsust teistega ehk üksolemist.
Põhjus on nimelt selles, et käivitub üks ürgne instinkt. Paljud arvavad, et inimese esmane instinkt on ellujäämisinstinkt, aga see on vale. Esmane põhiinstinkt on soov ühineda jumalikkusega. Ja seda tõuget võib määratleda kui üksolemise või Ühtsuse – kõigi asjade ühtsuse – kogemist.
Inimesed otsivad instinktiivselt ühtsuse ja üksolemisega seotud kogemusi – ja sealjuures mitte ainult teiste inimestega, vaid kõige elavaga, kogu Eluga.
Aias jalutades tekib meil tung nina sireliõitesse pista. Tahame nende elukogemusest osa saada. Üles öisesse taevasse vaadates ihkame ja igatseme – mõnikord lausa peaaegu südamevaluga – mingil moel üheks saada nende säravate teemantidega seal taevas. Ja kuigi need on miljonite valgusaastate kaugusel, võime ikkagi tunda ühtsust selle öise taevaga. Pole olemas ühtegi inimest, kes seda poleks tundnud.
Samalaadselt tunneb osa inimesi tõmmet mere poole ja armastab seista vaikides merekaldal. Ma ei tunne ühtegi sellist inimest, kes poleks veetnud oma elus vähemalt kolm minutit üksinda vaikides mererannas seistes või kusagil ookeanilainete mühinat kuulates, kui need vastu kallast raksatavad. Ehk tabavad meid isegi mõned veepritsmed või laseme veel laksuda vastu oma liiva sisse pistetud jalgu. Ja kui nõndaviisi ookeani kuulata, siis tajub igaüks, et ta kuulub Elu kui tervikuga ühte.
Kui vesi tagasi ookeani tõmbub, iga uue lainega randa üha puhtamaks uhtudes, läheb mingi osa meist koos lainega kaasa. Ja me tajume seda. See pole minu väljamõeldis! See pole lihtsalt mingi luuleline sõnakõlks. Me ka tegelikult tajume, kuidas mingi osa meist läheb tagasi ookeani. Seepärast me kaldal seisamegi ja laseme endal seda kogemust üha uuesti ja uuesti läbi teha. Minagi olen kaldal seistes vaadanud, kuidas ookean rannale raksatab ning tagasi tõmbub, võttes endaga kaasa mingi killukese minust.
Sellistel hetkedel tajume üleni millegi olemasolu, mis kutsub meid endaga üheks saama. Ja muidugi me olemegi sellega üks – küsimus on lihtsalt selle mõistmises, teadmises, selle aspekti teadlikustamises. Minu meelest on see huvitav, et paljusid inimesi tõmbab vee poole või mujale loodusesse just rasketel ja stressirohketel aegadel. Me nagu otsekui teaksime, et kui meie väiksem mina ehk „ego-mina“ ära eksib ja igapäevaelu oravarattasse lõksu jääb, siis võimaldab loodusesse minek meil taas leida ühenduse oma suurema minaga – selle osaga endast, mis on alaliselt ühenduses kõige elavaga, kogu Eluga. Ja see ühendus loodusmaailmaga aitab meil tagasi võita rahu, eheduse ja rõõmu, mis on meile olemuslikult omased.
Mäletan omast kogemusest, et kui umbes aasta tagasi oli mu elus stressirohke aeg, siis tundsin õhtuti tugevat tõmmet minna randa ja vaadata päikeseloojangut, kui vähegi selleks mahti sain. Mäletan, kuidas ma ühel sellisel hetkel mõtlesingi: „Issand, huvitav küll, kas mind tõmbab ookeani äärde ja päikseloojangut vaatama, kuna siis ma tajun ja tunnen ära endas midagi olemuslikku?“ Ja sinu öeldu põhjal tundub, et see oligi just nii! See meenutas peaaegu nagu hilisõhtusi „kohtinguid“, kus käid oma Hingele tere ütlemas! Leidsin neil hetkedel taas selle üksolemise – ja seda tehes meenutasin endale oma tõelist Mina.
/…/
Kui oleme lõpetamas oma maist teekonda ja mõtleme möödunud päevadele ja hetkedele oma elus, siis taipame, et ainsad tõeliselt tähendusrikkad hetked olid need, mil me kogesime ühtsustunnet. Mitte ainult teiste inimestega, vaid ookeani, päikeseloojangu, öise taeva ja kogu Eluga tervikuna.
Tegelikult ei taju me seda emotsionaalselt ja psühholoogiliselt ereda selgusega mitte ainult surma eel, meenutades neid hiilgavaid, õnnelikke ja rõõmuküllaseid mälestusi, vaid ka „väikestel surmahetkedel“ – sellistel aegadel oma elus, kui lõpeb mõni tähendusrikas suhe või kaotame midagi muud olulist.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Neale Donald Walschi ja Brit Cooperi raamatust „Jumala ja meditsiini kohtumine“.
