Paljudel paaridel tekib sageli teineteise suhtes omanditunne. Isegi kui kooselu on kestnud kolmkümmend aastat, ei ole keegi kellegi oma, igaüks kuulub ainult iseendale. Partnerid saavad kokku leppida selles, et nad on koos ainult niikaua, kuni mõlemal on hea ja nad lasevad teineteisel olla need, kes nad päriselt on. Ma ei pea õigeks seda, et abielutõotuses lubavad paarid koos olla seni, kuni surm neid lahutab. Selle asemel peaks ütlema: kuni armastus meid koos hoiab.
Olen ise sellisest maailmast, kus teineteise tegemisi kontrollitakse – või veel hullem: piiratakse –, nii välja astunud, et mulle tundub igasugune teineteise vabaduste kallale minemine võõras ja vastumeelne. Ma ei kujutaks sellist elu enam ettegi.
Hinge tasandil ei ole keegi kellestki sõltuv, kõik hinged on vabad. Mida parema kontakti sa endaga saad, mida vabamalt ja julgemalt ennast tunned, seda vähem suhtevahtu sa enda ümber vajad. Suhe on tore ja annab elule palju juurde, aga sellest ei peaks sõltuma sinu sisemine rahu ja heaolu. Hea suhte aluseks on sinu hea suhe iseendaga.
Minu meelest ei pea alati suhe üheselt fikseeritud olema, kaks inimest võivad ka niisama ja vabalt, ilma ametlikult suhtes olemata koos olla. Ma saan aru, et inimesed tahavad turvatunde pärast suhtlemisvormile mingi nime anda, aga see ei pea alati nii olema.
Teadlikus suhtes jäävad partnerid iseendaks ka oma välimuse eest hoolitsemisel. Oi kui palju ma näen sellist suhtumist, et nüüd ma olen suhtes, mees või naine on leitud, mis ma ikka enam nii palju pingutan. Ma ei jõua ära imestada, kui näen mõnda tuttavat, kes on kogu aeg ilusas vormis olnud ja väga hea välja näinud, aga nüüd on ennast päris ära kaotanud. Kas ta enne pingutas siis kellegi teise pärast? Aga kuidas jääb iseenda austamise ja armastamisega?
Tihti arvatakse, et lahkumineku põhjuseks oli vaat see olukord, aga tegelikult on väga harva põhjust ühe sündmuse pärast lahku minna. Esimese emotsiooni pealt ei tohikski minema joosta. Tuleb rahulikult rääkida, mis sulle ei sobi, sest teine võib lihtsalt teadmatuses olla. Inimesed arvavad, mida sa mõtled, aga nad ei tea, mida sa mõtled. Väljenda ennast nii palju kui võimalik, sest kaks inimest võivad ka ühte ja sama sõna täiesti erinevalt mõista. Mida iganes sa tunned, ütle see välja, aga tee seda läbi südame. Kui sa hakkad ego kaudu oma tundeid ja tahtmisi selgitama, siis on tüli majas. Teine pool saab kohe aru, kas sa räägid südamest või sa räägid peast.
Kui on näha, et suhe ikkagi ei toimi, tuleb lahku minna. See on valus mõlemale poolele, aga paratamatult kannatab üks pool rohkem. Olen olnud mõlemas rollis – olen ise saanud haiget ja minu otsus on teinud haiget. Olen olnud ka olukorras, kus mul on teisest nii kahju olnud, et olen suhtesse jäänud, ehkki süda on öelnud, et see pole õige. Olen kuulanud mõistust ja lahkuminekuga venitanud, aga lõpuks on see otsus tulnud ikkagi ära teha.
Kõige raskemal lahkuminemise perioodil on seda raske uskuda, aga hoolimata kõigest tuleb usaldada elu, sest elul on palju ilusaid üllatusi varuks, kui sa vaid muudad vaatenurka. Võib-olla see pole maailma lõpp, vaid hoopis algus? Tuleb lihtsalt süda avada ja elu usaldada. Kui sa ei pane voogu kinni ja suudad isegi haavatuna südame lahti jätta, tulevad su ellu uued võimalused ja palju ägedamad kogemused. Kui sa paned südame lukku, võid elu lõpuni üksi jääda ja rääkida, et ah, mul pole kedagi kõrvale vaja. Tegelikult on ju tore, kui keegi on. Koos arenemine on äge.
Allikas: Tiit Trofimov “Lõpp on algus“, kirjastus Pilgrim
