“Kas ma saan ikka hakkama?“, “Mida nad minust küll arvavad?“, “Mis siis, kui kõik ei lähe nii, nagu ma loodan?“ Eks ole tuttavad küsimused? Muretsemine pole võõras vist küll kellelegi. Õnneks tuleme enamasti sellega kenasti toime – lubame ratsionaalsel minal ohjad haarata, vaagime variante ja rahunemegi maha. Kuid vahel läheb asi siiski käest – hirmumõtted tormavad peas ringi ja hoiavad enda võimuses, ärev sisedialoog takerdub ja kordab ennast lõputult. Aina keerulisem on end ülesannete täitmiseks motiveerida, tegevustest rõõmu tunda või kasvõi õhtuti õigel ajal uinuda. Kuklas närib pidev rahutus ja süütenöör muutub ohtlikult lühikeseks, kirjutab holistiline terapeut, nõustaja ja koolitaja Kadi Kütt raamatus “Tere, iseseisev elu!”.
Võitluseks valmis!
Kui peame mõnd olukorda üle jõu käivaks ja muretsemist väärivaks, käivitub meie kehas “võitle või põgene“ reaktsioon: mandeltuum ehk aju “ohuradar“ hakkab häirekella lööma ja kogu organism häälestab end ümber: adrenaliinitase veres tõuseb, lihased pingestuvad, süda lööb tugevamini ja kuna keha vajab võitluseks või põgenemiseks rohkem hapnikku, siis hingamine kiireneb. Selline organismi kohanemine on aegade algusest aidanud inimesel ohte täis keskkonnas toime tulla. Tänapäeval ei pea me põgenema metslooma eest, küll aga tuleb meil suurema või väiksema ärevusega toime tulla eksamil vastates, auditooriumi ees esinedes, konfliktsetes olukordades oma seisukohti kaitstes ja paljudes muudes sarnastes olukordades.
Need on situatsioonid, kus reaalne oht puudub, aga õnnetuseks ei tee meie aju vahet, kas seisame tõepoolest silmitsi olukorraga, mis elu või tervist ohustab (ründav koer) või kujutame seda üksnes endale ette (“Mis siis, kui ma ei tea matemaatikatunnis õiget vastust ja teised naeravad mu üle?“) – keha reageerib mõlemal puhul stressiga.
Kui stressi sümptomid kestavad pikka aega või on väga intensiivsed, võivad tekkida sellised tõsised terviseprobleemid nagu krooniline peavalu, lihaspinge kaelas ja seljas, seedeprobleemid, unehäired, ärevus ja depressioon.
Aju riukad
Just eelpool mainitud põhjusel – olla ohu korral kiiresti valmis reageerima – on meie aju negatiivse poole “kaldu“: ta reageerib tugevamalt negatiivsetele stiimulitele, teravamalt ja kauemaks jäävad meelde just kehvad kogemused. Inimene on kahjuks loodud nii, et ta õpib pigem valu kui mõnu abil.
Üks nüanss veel: kui “ohuradar” mandeltuum hüüdma hakkab, on ajukoor ehk see osa ajust, tänu millele suudame loogiliselt mõelda, ülesandeid lahendada ja keelt kasutada, justkui halvatud. See takistab asjadest aru saamast, neid meeles hoidmast ning ennast rahulikult ja selgelt väljendamast.
Moehaigus rööprähklemine
Tänapäeva kiire elutempo ja suur kohustuste koorem teeb meist rööprähklejad – õppimisega samal ajal vaatame telekat, räägime telefoniga või piilume silmanurgast Instagrami, ühe käega kirjutame e-kirja, teisega toksime telefonis sõnumit. “Ma olen harjunud tegema mitut asja korraga,“ kinnitame endale. Kuid teadlased on kindlaks teinud, et säärase rööprähklemise tõhususe idee on müüt.
Aju ei tee mitut asja korraga ja me ei täida ülesandeid paralleelselt, nagu sõna “rööprähklemine“ viitab, vaid pigem liigume kiiresti ühe ülesande juurest teise juurde. Tõsisasi on see, et pärast igat sellist ümberlülitust on meie tähelepanu (mille varu on, muide, limiteeritud) algse ülesande juurde naastes tunduvalt kahanenud. Samuti kulutab säärane ümberlülitus aju piiratud ressursse ehk mõttetöö jaoks vajalikku väärtuslikku energiat. Taas on tulemuseks väsimus, kehv keskendumisvõime ja üha kasvav stress.
Autor: Kadi Kütt, holistiline terapeut, nõustaja ja koolitaja
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust “Tere, iseseisev elu!”
See raamat on mõeldud kõikidele noortele, keda ootab ees iseseisev oma elu. Lõpetad siis gümnaasiumi, kutsekooli, ülikooli või jõuad niisama täiskasvanuikka. Iga noor, kes ootusärevalt tulevikku vaatab, murrab pead selle üle, milline saab olema see iseseisev elu ning kuidas seal tegelikult ka hakkama tuleb saada. Millised väljakutsed ja valikud mind ees ootavad?
Raamatus on käsitletud psühholoogilisi ja enesearenguga seotud teemasid, mis võiksid noorele olla inspirat- siooniks ja toeks iseseisva elu alguses. Saad lugeda oma mina leidmisest, suhetest, armastusest, inimeseks kasvamisest, lahkusest, tänulikkusest ja tasakaalu hoidmise vajalikkusest, samuti teistega võrdlemisest, iseseisvumisest, lahtilaskmisest, enesehinnangu tõstmisest, kriitikast ning liiga kõrgete nõudmiste ja ootuste seadmisest iseendale. Oluline on ka liigse muretsemise teema ning juhised, kuidas ärevatel aegadel paremini hakkama saada.
Oma teadmisi jagavad mitmesuguste elualade spetsialistid, kes oma praktika kaudu teavad, millised väljakutsed ja küsimused noori ees ootavad.
Oleme rõõmsad, kui siit raamatust leitud juhiste põhjal on noored valmis ellu astuma julgemalt, kui neil on vähem hirme ning rohkem usaldust elu ja enda vastu.
– Tiina Ristimets
Ees ootavad
homsed päevad
mitte eilsed
Lauri Räpp
luulekogust “Lihtsate asjade tähtsus”
