Viimase paarikümne aastaga on suureks probleemiks tõusnud laste ja noorte vaimse tervise probleemide teema. Ajas on muutunud lapsed, vanemad ja õpetajad ning kohanemine teisenenud maailmas on väljakutse kõigile, kes lastega tegelevad. Kanada juhtivad lastepsühhiaatrid Dr Pier Bryden ja Dr Peter Szatmar on kirjutanud raamatu “Kuidas aidata lapsi ja noori vaimse tervise probleemide korral”, kus nad jagavad oma teadmisi ja kogemusi, mitte ainult maailma ühe juhtiva lastehaigla psühhiaatritena, vaid ka lapsevanematena.
Katkend raamatust “Kuidas aidata lapsi ja noori vaimse tervise probleemide korral”
Ellie kuuleb oma poja kisa, mida saadab vannitoa kraanikaussi voolava veejoa heli. Naine püüab vannitoa ust avada, kuid see on lukus. „Jack, lase mind sisse!“ palub ta. „Su nahal pole enam mingeid mikroobe. Oled ennast juba kakskümmend korda pesnud.“ „Ma pole veel puhas!“ hõikab poiss vastu. „Usu mind, kullake, oled küll. Palun tee uks lukust lahti.“ Poeg aga seda ei tee. Ellie hingab sügavalt sisse ja haarab ahastuses telefoni järele, et oma eksabikaasale helistada. „Lihtsalt ütle talle, et ta rumalused lõpetaks,“ annab Dan nõu. „Sa ei tohi talle järeleandmisi teha.“ „Dan, ma olen seda juba proovinud. Ma ei suuda teda vannitoast välja meelitada.“ Naine kuuleb oma eksmehe hääles pahameelt. „Sa helistad mulle sel nädalal Jacki pärast juba kolmandat korda. Ma söön praegu koos Maggiega õhtust. Ma ei saa kogu aeg seda poissi kantseldada.“
Ellie surub silmad kinni, et pisaraid tagasi hoida. Dan ja tema uus naine Maggie näivad Jackiga paremini hakkama saavat kui tema. Ja nad saavad paremini läbi ka tema noorema poja Ethaniga, kes on üheksa-aastane. Ellie tunneb südames alaväärsustorkeid iga kord, kui Jack ja Ethan räägivad talle sellest, kuidas Maggie käis nendega näiteks ronimisväljakul või aitas neil raskeid koduseid ülesandeid lahendada. Kas mitte Ellie ei peaks lastega kõike seda ise tegema? Ellie ja Dani lahutusest on möödas kaheksa aastat ning Ellie tunneb end ikka veel läbikukkujana, aga ta teab, et Jacki ärevus ei ole tingitud lahutusest.
Jackil oli juba väikelapsena raskusi uute inimeste ja kohtadega toime tulemisel ning ta ei tahtnud oma rutiinis muutusi teha. Ellie mäletab, kuidas poiss end alati voodi alla peitis, kui talle õhtuks lapsehoidja tuli. Dan oli tahtnud, et nad sellest hoolimata kahekesi välja õhtustama läheksid. „Lähme nüüd. Kui me tema pärast koju jääme, siis me lihtsalt premeerime sedasi ta sõnakuulmatut käitumist.“ Kuid Ellie tundis südames iga kord suurt valu, kui nägi Jacki pisaraist määrdunud põski, tilkuvat nina ja värisevaid huuli.
Sama lugu kordus ka siis, kui poiss hakkas lasteaias käima. Jack lihtsalt keeldus minemast. Ta istus üksinda nurgas ja näppis vahetpidamata juukseid, samal ajal aknast välja vahtides. Nende poeg Ethan aga näis eluga muretult toime tulevat, kostitades kõiki võõraid naeratuste ja lakkamatute küsimustega, ning inimesed suhtusid temasse sõbralikult. Jacki tagasihoidlikkuse ja näilise osavõtmatuse tõttu olid inimesed enamasti tema suhtes ettevaatlikud.
Esimeses klassis pissis Jack kord keset tundi püksi, sest ta ei julgenud õpetajale öelda, et tal on vaja tualetti minna. Selle tagajärjena kiusasid klassikaaslased teda mitu kuud järjest.
Järgnesid ka mitu aastat kestnud kõhukinnisus, kõhuvalu ja aluspesu määrimine, sest Jack ootas tualetti minekuga alati koolipäeva lõpuni.
Nüüd kui Jack on vanem, väljendub tema ärevus teistmoodi. Ta ei räägi tunnis ja rebib töölehe puruks, kui ainsagi vea teeb. Kooli direktor rääkis Ellie ja Daniga nende lapse võimalikust ärevushäirest. Alles siis sai Ellie aru, et ta polnud Jacki probleeme kunagi määratleda püüdnud, sest ta lootis, et poiss kasvab neist ise välja. Aga kui Jacki vanaisa paar kuud tagasi suri, elas poiss seda raskelt üle.
Telefonivestlusesse tuleb paus ja Ellie kuuleb taustal Maggie häält. „Kuule, Ellie,“ alustab Dan, „Jack vajab abi selle kõigega toimetulekuks. On aeg pöörduda asjatundja poole.“ Nad on varemgi seda arutanud, aga nüüd on Ellie kindel, et mehel on õigus. „Ma helistan homme doktor Khanile. Palun ütle Maggiele minu eest edasi, et ma palun vabandust teie õhtu segamise eest.“
Pärast kõne lõpetamist väljub Jack vannitoast. Tema käed on tugevalt hõõrdunud ja vermetes. Ellie annab väljasirutatud kätega märku, et poeg teda kallistaks, aga viimane peatub enne emani jõudmist. „Ema, kas sa ikka pesid käsi pärast seda, kui õhtusöögiks kana valmistasid?“ Osa naisest tahaks pahvatada ja pojale öelda, et too lihtsalt lõpetaks oma rumalused, aga teine osa temast tahaks last lihtsalt emmata. „Ma lähen panen uneriided selga,“ ütleb Ellie, „ning siis poeme koos voodisse ja vaatame telekat, enne kui sa magama lähed. Sobib? Ja paneme su kätele pisut kreemi.“
Jack noogutab ja Ellie vaatab, kuidas poiss oma magamistoa poole sammub. Mida lastearst küll Jacki kohta öelda võib? Ja kuidas tuleb nende pere toime edasisega, olgu selleks mis tahes?
