Armastatud loodusemees Fred Jüssi tähistas neljapäeval, 29. jaanuaril oma 80. juubelit Rahvusraamatukogus kahe uue raamatu esitlusega: ilmusid kauaoodatud “Kivimustrid” ning valik mõtteid, esseid ja fotosid teoses “Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid”.
Kahinad Fred Jüssi uuest suurest raamatust on õhus olnud juba paar aastat. Ning siin ta nüüd on, meistri 80. juubeli puhul ilmavalgust näinud “Kivimustrid”, pikalt süvenemise tulemus. Sest kuidas muidu nimetada protsessi, mis kestab aastakümneid? Fred Jüssi ütleb “Kivimustrite” saateks, et aeg on suur saladus, mis katab külmemadki kaljud ja karmimadki kivid eluga – loob samblikest kauneid kivimustreid. Seega tõesti, see album on lugejale omalaadne kohtumine tundmatuga – ning aeglaselt küpsenud ilmutus autoris. Kuid kuidas teisiti saakski ümber käia algmaterjaliga, mis kannab eneses inimesele sootuks tajumatut ajakulgu ja teistsugust eluvormi?
Raamatus on Jüssi kirjeldanud retki oma liikumatute sõprade, kõige sagemini kusagil mererannas valvavate tummade tunnimeeste juurde, millede tulemusel slaidifilmile talletatud mustrid igivanadel kivikamakatel on oma sümmeetrilisuses ja sümbolismis kohati lummavalt kaunid, tehes nad vaadeldavaks teatavate kosmiliste sõnumite, kividele kirjatud viljaringidena. Mida peidetut, millist sõnumit kannavad nad eneses vaatajale? Mida ütlevad need samblikud meile selle elu mehhanismi kohta, mille loodus meie oleme nendega võrdsed sulased? Kas ka nemad jälgivad meid, omal moel? Kas on neil oma sisemine keel, ning kui on, kas on inimene võimeline sellest mingil moel aru saama, on see tabatav? Vahest on see tabatavaks muudetav?
Kindlasti ei saa selle teose puhul mööda Jüssi ühest teisest, nüüdseks juba rariteediks saanud 2003 aastast pärinevast albumist “Ajamustrid”. Need raamatud on oma aupaklikus kummarduses meid ümbritseva maailma esteetilisele ilule – kuid ka sisemisele rikkusele, sest kas ei pidavat ilu päästma maailma? – vennad. Erinevus on ehk selles, et “Kivimustrite” vaimne uurimisteekond läheb veelgi kaugemale kui “Ajamustrite” oma, sest kui viimases vaadeldi materjali, mis oli kujunenud koos inimesega ja juba algselt elus, siis “Kivimustrites” on lugeja ees elusaks saamise protsess ise. Kivi on inimesele kaugem kui puu, aga ta on vanem, allikaga teist moodi ühendatud. Muutused, mis leiavad aset kivides ja kividel, on aeglased. Kuid mõistagi on ka kivimustrid oma olemuselt ajamustrid. Fred Jüssi ütleb teoses, et mets muutub, Vilsandi muutub, linde tuleb ja läheb, mustrid kaljudel ja kividel püsivad. See muudab nad omamoodi minevikumaastikeks, kuhu saab ikka ja jälle tagasi pöörduda, täiesti tasuta, ning kus ajal on teine mõõde kui paljus muus meid ümbritsevas. Ka kivid on osa elust.
“Kivimustrid” on oma monumentaalsuses seisundiraamat, pakkudes tänapäeva inimesele – lisaks esteetilisele naudingule – omalaadset harjutust, süvenemisvõimalust, ning käesolevast väärikamat objekti selleks tegevuseks oleks raske leida. Jüssi on öelnud, et seisundid tulevad ja lähevad, aga midagi neist jääb. Võib-olla see, mis neist jääb, kujundab omakorda eesootavaid seisundeid. See paneb aluse meie tulevasele vaimsele rikkusele. Igatahes on kõik kirjeldatu siin võimalik, sest autor on teinud oma parima, et muuta enese kogemus vaataja kogemuseks. Ehk alles nüüd tundis ta, et on piisavalt küps seda suutmaks, läbi terviku. On tunda, kui oluliseks looduses viibimise kattevaraks – sest looduses viibimisel on alati oma kindel kattevara – on kivimustrid Jüssile olnud, kui meditatiivne on see olemise vorm, mida siin ka lugejale pakutakse. Huvitatud lugeja võib proovida endale võimaldada põnevat inimlikku eksperimenti autori poolt läbi aastakümnete kogetu mõistmisel, tema väärtushinnangutest arusaamisel, tema süvenemisvõimeni küündimisel – jah, temaga samastumisel. Kuid see ei ole kiire tee. Kasvõi juba seepärast, et Fred Jüssi on need fotod võtnud slaidifilmile, mis oma olemuselt on hoopis õrnem ja suuremat tundlikkust ning käsitsemistäpsust nõudev meedium kui tänapäevane digitehnika. Aga ka hoopis elusam, realistlikum, sest nagu päriseluski, saab kõike teha ühtemoodi vaid korra ja tagasisidemehhanism on hoopis aeglasem ning lõplikum, ning see mõjutab ka tööprotsessi.
Viimaks väärib eraldi esiletoomist raamatu tehniline teostus, mis on eesmärgile kohaselt kõrgel tasemel. Kõige raskemaks ja kallimaks osaks on ilmselt olnud originaalslaidide võimalikult tõetruu edasiandmine, mis tähendab kvaliteetset skänneerimist, digitaliseerimist ja viimaks värvitäpsust trükkimisel. Lisaks sellele on kirjastus SE&JS lasknud Kersti Tormise poolt kaunilt kujundatud ning Ave Suija poolt parajalt nappide selgitavate märkustega täiendatud raamatu trükkida Antalise Galerie Art Volume 135 g/m² paberile. Aga säärase teatava missiooniga töö puhul saabki eeldada vaid parimate vahendite kasutamist.
Eesti parimaid looduspiltnikke ja -mõtestajaid läbi aegade on käesolevasse raamatusse valanud osa oma hingest. See on esitatud ülduniversaalselt, visuaalselt – fotodena; ning kannab samas kõrval keelelist mõõdet – näpuotsaga, täpselt saatva ja suunava tekstina. Kui öelda, et raamat on tervik, ta on küps ja valmis, ning jääb oma mitmepalgelises erakordsuses nii Eesti fotograafia kui looduskirjanduse lukku, on olulisemas pihta saadud. Edasi järgneb mõtestamine. Olgem tänulikud, et meile on antud säärane teejuht; loodud võimalus kokku puutuda millegi niivõrd üldistusvõimelise ja rikastavaga.
Paralleelselt “Kivimustritega” nägi ilmavalgust Fred Jüssi teinegi uus, kuid väikeseformaadiline raamat “Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid”, mis samuti kirjastuse SE&JS poolt välja antud. Ka see on trükitud väga kvaliteetsel moel. Trükis sisaldab endas valitud mõtteid, kommentaare ja esseid läbi aastakümnete, ja millegi päris uuena Hedi Rosma hiljutist, 5. detsembril 2014 salvestatud intervjuud. See “Kivimustrite” väike kaaslane või saatja loob Jüssi varasema loominguga mitte väga hästi kursis lugejale laiema tausta oma suurema kolleegi mõtestamiseks. Kõige huvitavamaks osaks raamatust võibki pidada intervjuud, sest küsimused on head ja ilmneb, millistes teemades küsitletava mõtted viimasel ajal liikunud on. Teost saatvad mustvalged meeleolukad fotod moodustavad terviku mustvalgelt, liigse kujunduseta, kuidagi lumiselt kirja pandud mõtete-tsitaatidega. Ning tõepoolest, raamatus on paljudel fotodel lumiseid motiive ning ka Birgit Püve pildistatud kaunis esikaas kannab lumist, vaikuslikku ideed. Küllap on siin oma viide ka eale, millesse vanameister jõudnud on.
See aga ei pruugi loomingulises mõttes kaugeltki mingi piir olla, sest Fred Jüssi sisemaailm on rikkalik ja valgustav. Väga põnev oleks tulevikus põhjalikumalt tutvuda tema päevikutega, milledest raamatusse päris mitmeid lõike jõudnud on, ning paremini mõista selle ainulaadse vaatleja kujunemislugu.
Autor: Fred-Erik Kerner
Kuula Fred Jüssi ajatute mõtete ja tarkuseterade valikut ning tema salvestatud loodushääli ja linnulaulu Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
