Kunagi mul oli üks jutuajamine Vigala Sassiga sellest ja ta ütles, et seda ei juhtu alati, et inimene satub mentaali. See tähendab seda, et sa satud niisugusesse seisundisse, kus ei ole head ega halba. Ei ole aega ega ruumi. Seal ei ole midagi. Ma olen seda kogenud.
Ma kujutan ette, et see võib olla niisuguses kultuuris, kus on väga kõrgelt arenenud religioossus. Ma ei ole sellest ise isiklikult väga huvitunud, aga mul on olnud kokkupuuteid dokfilmide ja loetu põhjal Tiibeti kultuuriga. Aga ma ei saa hakata ida tõdesid järgima, sest minu usk ja keel on sõltuvuses ruumist, kus ma olen kujunenud. Ma olen juba lapsest saadik seda kogenud. Niisugust seisundit sa ei saa otsida, selle sa võid ainult ära tunda. See on olemas. Meie ümber on kõik olemas. On ainult küsimus, kas sa tunned selle ära või mitte.
Selle seisundiga on samamoodi nagu armastusega. Mõned ütlevad, ma lähen nüüd armastust otsima. Ma ei tea, võibolla see on võimalik… Minnakse baaridesse ja otsitakse, noored inimesed tutvuvad ja otsivad. Mina ei ole kunagi uskunud seda, et sul on võimalik otsida. Sa võid otsida surmani ja sa ei pruugi leida mitte midagi. Oluline on see, et sa tunned ära, sest meie ümber on see kõik olemas. See, kas inimene tunneb selle ära või mitte sõltub tema valikutest. Missugused on need valikud, mis juhivad tema väärtuste juurde.
Mis puutub laste kasvatamisse, siis ma olen nõus väitega, et see on lastega koos kasvamine, mitte lapse kasvatamine. Kui sa oled avatud sellele, usaldad seda ja järgid niisugust arusaamist või äratundmist, siis sa kohtud niisuguste väärtustega. Avatus ja usaldus on niivõrd olulised asjad.
Autor: Fred Jüssi
