Ava külgmenüü

Fagira D. Morti: mina olengi kanaema

Kui ma väike olin, siis tahtsin saada vanaemaks. Kui mu käest küsiti, et kas tahad emmeks saada, vastasin alati kategoorilise EI!-ga. Aga ma ei lisanud, et tahan saada hoopis vanaemaks, nii et täiskasvanud kõik imestasid, mis värk küll selle plikaga on, ei tahagi emaks saada! Nukkudega ma muidu mängisin küll, aga pigem kodu sisustamist ja riiete disainimist, väiksemana lammutasin nukud lahti, lõikasin juuksed peast ära, ja üldiselt ei ilmutanud erilist indu nunnutada või äiutada. Vanaemaks aga tahtsin saada sellepärast, et ma nägin: emadel on elu raske, aina töö ja vaev, lõbustusteks pole üldse aega, küll aga sai vanaemaga igal pool ringi jalutada ja vanaemadel oli aega laialt käes. Seega, loogiline ju, et kui midagi soovida, siis ikka seda, mis on mõnusam, räägib luuletaja ja Aurora Dolorese ema Fagira D. Morti.

Mina olengi kanaema

Sain vanemaks, aga beebivaimustus ei tabanud mind kunagi. Märkasin, et teistele justkui meeldivad imikud, nii kui kuskil beebit näevad, kohe suu pruntis ja ninnu-nännu, tahavad neid näppida, sülle saada, imetleda-vaimustuda ja mida kõike veel. Kui keegi oleks mulle imikuga lähenenud, oleksin vist eemale tõmbunud ja ehk isegi õudusest minestanud. Õnneks reaalselt keegi mulle võõraste imikutega ei lähenenud ja toona polnud veel ka sotsiaalvõrgustikku, kus teiste imikutele kohustuslikke laike laduda. Seda ma ehk kohusetundest oleksin ikka teinud, sest isiklik imik on ju lapsevanemale ikka alati maailma kõige mõnusam ja selle imiku kohta ei tohi ühtegi veidrat nägu teha või midagi muud peale pluti-pluti kommenteerida. Etikett oli mul selge.

Rasedus tundus mulle võigas.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.