Jutuvestja Erki Kaikkonen mõtiskleb käimasolevast hingedeajast: sügisest kuni talvise pööripävani on biorütmide seisukohalt aeg tagasi tõmbumiseks, puhkamiseks ja tagasi vaatamiseks; on ka aeg teha kingitusi hingedele, neile, kes meile armsad ja kallid.
Keldi traditsioonist on tuntud Samhain, mis USA kultuuriruumist meile tagasi jõudnuna on võtnud Halloweeni kuju ja tähistab sügiseste saaduste korjamise lõppu ning on suuremat sorti pidu selle tähistamiseks. Märkides ka sügise lõppu ja talve algust ehk pimedama aastaveerandi algust.
Loodusrütmidega arvestamine on oluline, et hoolida oma tervisest ja heast enesetundest. Me kõik soovime olla õnnelikud. Oled ehk märganud, et sügisel ja kevadel koged teatavat väsimust ja tunnet, et vajaksid enam puhkust või und. See on see, mida räägib loodus sinus ehk sinu keha. Kuula teda ja talita selle kohaselt nii palju kui võimalik ja sa oled teinud midagi selleks, et tunda end hästi.
Me kõik siin Maal oleme tahes-tahtmata keskkondlikud olendid ja keskkonna muutustel on meilegi mõju, kas me seda teadvustame või mitte.
Kuidas avaldus hingedeaeg vanemas kultuuriruumis?
2. novembril algas hingedeaeg, katoliiklikus traditsioonis on see ka kõikide pühakute päev. Hingedaeg kestab ühest kuni kuue nädalani ehk jõuludeni. See on omamoodi tagasivaatamise aeg. Aeg, kus teadvustatakse, et me oleme siin tänu oma eelastele, kes siit juba ammuilma lahkunud.
Vanadel rahvastel oli tavaks mõelda ka lahkunud sugulastest, sõpradest ja lähedastest kui oma kogukonda kuuluvatest. Nii oli see 1-6 nädalane aeg, kus igal järjestikusel esmaspäeval või teisipäeval – aga enamasti neljapäeviti – oodati külla siit lahkunud kogukonda kuuluvaid hingi. Selle tarbeks, et neile teed juhatada, pandi akendele küünlad põlema. Selleks koristati kodu ja valmistati, nagu ikka oodatud külalistele, parimaid roogasid ja lasti toidul perekeskis hea maitsta, küsides hingedelt inspiratsiooni ja õnnistust oma tulevaste tegemiste tarvis. Hingedele pakuti rooga piirkonniti erinevalt, kaeti neile laud perekeskis, või viidi toitu laka peale ehk pööningule, või hiiepaika. Samuti köeti nende tarbeks sauna ja piirkonniti kaeti laud neile ka sauna.
Kui seda kõike natuke eemalt vaadata, siis joonistub taaskord välja kingituste tegemine (toidu pakkumine hingedele) kui suhtlusviis. Kingitused on midagi, millega öeldakse, et sa oled mulle oluline ning ma pean sinuga suhtlemist ja ühendust oluliseks.
Kingituseks sobib see, mis on sinu enese jaoks väärtuslik, mida isegi sooviksid kingituseks. Nii on kingituse puhul oluline selle emotsionaalne väärtus ja tähendus. Eesmärgiks aga ühendus.
Tänapäeva teaduslik-materiaalsest maailmakäsitlusest kujundatud elutunnetus, mida võib pidada ka viie meele põhiseks elik lokaalse taju keskseks reaalsuse käsitluseks, defineerib vääriliseks subjektiks, kellega ühendust hoida ja kingitusi teha, enamasti teise inimese, aga siia kuuluvad ka lemmikloomad. Ehk kõik need kellega kogetakse emotsionaalset seost.
Industriaalajastule eelneval ajal ja neil, kes elavad enam looduse rüpes ja ei ole industriaalse ühiskonna maailmatunnetusest sedavõrd mõjutatud, on olnud oluline ühenduse hoidmine ja kingituste tegemine kõigele ja kõigile, mida peeti hingestatuks ehk teadvust kandvaks. See on maailmatunnetus, mis pärineb oma aastatuhandete tagusest kultuuriruumist, kus olulisel kohal maailmatunnetuse kujunemisel oli mittelokaalne tajuruum. Elik arvestati enamaga kui seda on viie meele põhine reaalsusekäsitlus, mis tänapäevalgi on hakanud aina enam meiegi kultuuriruumi taas sisse pressima. Tõsi, leides enamasti põlastust ja pahakspanu kui arhailine ja muinasjutuline, mida kindlasti justkui ei tohiks ükski end tõsiselt võttev modernse infoajastu inimene liiga tõsiselt võtta.
Jäägu see viimane iga ühe enese esmaõiguseks valida.
Tehkem kingitusi neile, kes kallid ja armsad. Kingitus võib olla ka midagi väikest (kastanimuna, tammetõru, sügisesed langenud lehed jms). Ning teadvustagem end kui keskkondlikku olendit, keda mõjutavad paratamatult looduse rütmid nende aastaaegade vaheldumises. Kuigi sügis toob meile linnarütmides pea alati kiiruse ja uute eesmärkide seadmise ja nende nimel tegutsemise, sest elu tahab siingi keskkonnas ülal hoidmist. Siis sügisest kuni talvise pööripävani on biorütmide seisukohalt aeg tagasi tõmbumiseks, puhkamiseks ja tagasi vaatamiseks.
Leidkem nüüd aega enesele ja puhkamisele, kuigi tänapäeval tundub meile, et selleks on enamasti suvi. Nimetatud mõtteviis on üsna uus ja domineerinud meie läänelikus ühiskonnakorralduses natuke enam kui 100 aastat.
Nii on vanade rahvaste ja muistsete aegade lood ja traditsioonid kantud olulisel määral loodusrütmidele tähelepanu pööramisest ning kirjeldavad neid viise, kuidas erinevates kultuurides toodi tähelepanu vajadusele olla loodusega ühes rütmis, sest oleme tahes tahtmata osa elust Maal ja sellest sõltuvad.
Nüüd kui loodus on tõmbumas endasse ja taimede, ka puude jõud on taandumas juurtesse, on toetatud ja soodne aeg tagasi vaatamisega algust teha ning end ja oma vajadusi kuulata. Aeg unistada kogu hingest oma uuest kaunist tulevikust saabub taas seegikord koos päevade pikenemisega peale talvist pööripäeva. Nii on olnud see aastasadu ja -tuhandeid.
Autor: Erki Kaikkonen
Kuula elukutselist elu-uurijat ja muinasjutuvestjat Erki Kaikkoneni Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
