Erki Kaikkonen: andestamise anatoomia

Nii mõnegi jaoks meist, kellel loomadega lähem kokkupuude, on selge, et just loomad võivad vahel olla inimesele andestamisvõime suurimad õpetajad. Inimestele teeb psüühilist heaolu tagava andestamise võrreldes loomadega raskemaks meie mõistuse loomus, mis suudab luua piiramatus koguses interpretatsioone kogetavast ning elada enese loodud kujutluste maailmas, pidades seda reaalsuseks.Kas oled kogenud kannatust, mille arvad olevat tingitud teise käitumisest ning seda, kuidas see muudab sinu suhet sellesse inimesse? Kas oled kogenud, et sulle on andeks antud mõni su tehtud viga või oled ise kellelegi andeks andnud tema eksimuse? Kas oled kogenud, et vahel on raske andestada või on olukordi, mida sa pole senini suutnud andestada?Ehk oled siis kogenud sedagi, kuidas pahameel ja oskamatus aktsepteerida toimunut teeb andeks andmise sedavõrd raskeks, et see jääb sind saatma päevadeks, nädalateks, kuudeks ja vahel ka aastateks! Suutmatusel andestada on kalduvus kujuneda raskeks koormaks, mis mürgitab kõige enam meie enda mõistust, hingerahu ja elurõõmu.Kas sa usud, et väärid inimesena hingerahu ja elurõõmu võrrelduna mitteandestamisest ja mitteaktsepteerimisest kergelt tekkiva ja pidevalt kasvava vastupanu, meeleheite, mässumeelsuse ja hingevaluga, mis seisab sel juhul risti ja põiki meie tee peal ees igal hommikul, mil virgume uude päeva.Kas andestamisele on alternatiiv ehk mis juhtub siis, kui inimene ei andesta?Inimese psüühika on sellise loomuga, et need kogemused, mis ei ole lõpetatud, jäävad alles tema nähtava taju välja ehk aktiivseina tema mõtteisse ja tundeisse, neelates enesesse väga palju inimese tähelepanu ja elujõudu. Teisisõnu, kui inimene paneb punkti kogetule ehk suudab aktsepteerida ja vastu võtta juhtunu (vajadusel andestada), siis vabaneb tema psüühika sellest teemast. Võimetus toimunut vastu võtta ja andestada loob olukorra, kus inimene röövib endalt võimaluse olla olevikus ja tunda sellest rõõmu.Kui aga inimene ei pane sellele kogemusele punkti, siis piltlikult öeldes paneb psüühika selle lahendamata asjade sahtlisse elavasse järjekorda, kus see enesest pidevalt märku annab ning loob emotsionaalsel tasandil pidevalt vastandumisega kaasneva stressifaktor.Kuidas me saame aru, et oleme andestanud?Vahel juhtub, et arvame end olevat andestanud, kuid mõni aeg hiljem võime siiski märgata, et ei ole asjakohasel teemal sisemist rahu leidnud ja see kerkib ikka ja jälle meis esile.