Tähelepanu äratav hulk suhteid meenutavad pigem raske energiaga vaevadesood ja aeglast enesetappu kui midagi ilusamat. Tavapärane praktika on pidev egode võitlus, üksteisele ärapanemine, kuidas võtta ja saada teiselt rohkem kui anda. Ei kõla nagu paradiis. Kuhu jääb täiesti loomulik ja sundimatu teineteisega arvestamine, eripärade aktsepteerimine, hoolimine, hoolitsemine ning armastamine selle kõrgemas tähenduses? Ma ütlen, kuhu minu meelest jääb.
Sinna, et meid ei ole kunagi tegelikult õpetatud, et igaüks meist on looja ja võlur. Suhet saab teadlikult luua ja kujundada selliseks, et sellesse oleks algusest peale programmeeritud sada ja üks väikest õnnestavat harjumust ning nippi, mis on sinna põimitud läbi armastuse, mõistmise ja üksteisele kinkimise prisma.
Me ei pea olema need osavõtmatult hulpivad sügislehed ojakese vulisevas vees, kes liiguvad sinna, kuhu vool nad viia suvatseb.
