Enesehoolivusel on kolm aspekti. Kui me mõtleme enesehoolivusest, siis ühelt poolt me mõtleme sellest, kuidas ja mis viisidel ma olen lahke iseenda suhtes. Teine aspekt on tõdemine, et kõik inimesed on oma vigadega, kõik ebaõnnestuvad ühel või teisel hetkel, teevad asju valesti ja kogevad elus raskusi. Kolmas aspekt on teadvelolek ehk mindfulness, mis on oma hetke kogemusest teadlik olemine. See on endale teadliku loa andmine olla avatud ja valla sellele, mis praeguses hetkes toimub (mõtetele, tunnetele, emotsioonidele ja aistingutele, mis on kohal) ja seda kogeda. Ma ei püüa hetkel toimuvat kuidagi vältida või muuta, kirjutab Gea Ashilevi raamatus „Kriis – mis siis?!“
Miks on teadveloleku aspekt enesehoolivuse juures oluline? Sest meil on vaja osata märgata ja ära tunda oma kannatuse hetke ja lubada sellel olla. See on eeltingimuseks, et saaksime hakata iseenda suunas teadlikult hoolivalt ja sõbralikult pöörduma. Selleks et uuel viisil reageerida, peame teadma, mis meie sees parasjagu toimub. Ja kui teame, alles siis saame kuidagi muuta mõtteid, mida enda suunal mõtleme, ja läbi selle siis ka mõjutada emotsiooni, mida tunneme.
Enesehoolivus ja enesearmastus on omavahel seotud. Sõna enesehoolivus on eesti keeles võrdlemisi uus ja mingitel hetkedel võib-olla ei saa täpselt isegi aru, et mis see siis nüüd on. Et kas see on enesearmastus? Enesehoolivus ja enesearmastus käivad küll koos, aga samas on ikkagi eraldi seisvad terminid. Kui enesehoolivuse puhul saame öelda, et see on see viis, kuidas raskel hetkel ja ebaõnnestumise juures enda vastu lahke ja mõistev olla, siis enesearmastus on rohkem iseenda armastusväärse ja austusväärse inimesena kogemine. Enesearmastus on püsivam seisund kui enesehoolivus. Kui seda, kuidas ja mil määral ma enese vastu kaastundlik olen, saab hetkest hetkesse valida ja suunata, siis enesearmastus on midagi, mida me tegelikult elu jooksul enda sees üles ehitame ja kasvatame. Samamoodi on sarnased ja kokku kuuluvad väljendid enesehoolivus ja enesehinnang. Kui enesehinnangu all mõtleme seda, kuidas me ennast väärtustame, kui kõrgelt me endast mõtleme, kui palju me endale meeldime ja ennast armastame, siis enesehoolivuse juures me ei hinda ennast skaalale asetades või võrreldes. Inimesed hoolivad endast sellepärast, et see on midagi, mida iga inimene väärib. Mitte sellepärast, et neil on mingid teatavad omadused või väärtused, mis justkui lubavad hoolida.
Kuna enesehoolivus julgustab meid vaatama otsa oma vigadele ja piiratusele – oma inimlikkusele –, siis lubab see kogeda ennast objektiivsemast ja mõneti realistlikumast vaatepunktist. Tõetera kannavad ju ka kõik need ütlused, mis toovad välja, et ei saa armastada teisi, kui ei armasta ennast või et ei saa päriselt hoolitseda kellegi eest ilma iseenda eest hoolt kandmata. Kuidas seda siis teha? Lubades enda sees koha leida nii headel ja mõnusatel tunnetel kui ka keerukatel hetkedel ja emotsioonidel. Ehk siis see, kui ma olen valmis iseendaga olema koos nii heas kui halvas, lihtsamas kui keerukas, ongi väga suure enesehoolivuse väljanäitamine ja on üheks kindlaks sammuks ja tugisambaks enesearmastuse kultiveerimisel.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust „KRIIS – MIS SIIS?!“
