Tänapäeval on nii kerge lennata autopiloodil läbi sotsiaalmeedia ja endalegi märkamata leida ennast kellegi teisega võrdlemas. Kuigi ma tean, et teiste elud ei ole nii piltilusad, nagu sotsiaalmeediast paistab, leian ennast ikka teistega võrdlemas, kirjutab Simone Viidas raamatus „Armastus enda, oma keha ja toidu vastu“. Pagan küll, kuidas teistel oma elus siis nii hästi läheb, aga mina ei suuda isegi öösel piisavalt unetunde kokku saada?
Sotsiaalmeedia platvormidel näidatakse oma elu parimaid hetki ja peidetakse kõike, mida ei taheta maailmale näidata. Sotsiaalmeedia on meile ette näidanud tohutult ebareaalseid ilustandardeid ja kõike, mida me peaksime juba olema elus saavutanud. See pilt, mida me ekraanidelt näeme, võib tekitada tunde, et kui me ei ole juba oma 20ndates aru saanud, kes me oleme, mis karjääri soovime teha, kellega koos oma elu veeta, millised välja nägema peaksime, siis oleme justkui kuhugi hiljaks jäänud või teistest halvemad, sest tundub ju, et kõik teised on sellega hakkama saanud. Kuigi me teame, et ei näe Instagramis, Youtube’is ja mujal platvormidel peaaegu kunagi tervet tõde, oleme sellest ikkagi tahes-tahtmata mõjutatud.
Mul (Ingel) on ette tulnud ka hetki, kus keegi teine kirjutab hoopis mulle, kuidas ta tahaks minu elu elada või minu keha omada. Iga kord tekitavad sellised laused veidra tunde, sest näiteks olen ma ise oma mentaalse tervisega samal ajal nii halvas kohas, ei ole rahul oma keha või muude osadega oma elus. Sellistel hetkedel mõistangi, et see pilt, mille mina välismaailmale läbi sotsiaalmeedia maalin, näitab vaevu viit protsenti mu tegelikust elust. Keegi ei olegi kohustatud jagama internetis oma elu halbu osi, aga sellepärast ongi väga oluline mõista, et see kõik on tõesti vaid suur illusioon.
Enda kritiseerimine ja teistega võrdlemine tekitab meis ainult ebakindlust, segadust ja ärevust. Muidugi oleks kõige lihtsam lahendus see lõpetada, aga paratamatult on seda väga raske teha. Me lihtsalt näeme kogu aeg enda ümber asju ja inimesi, mis panevad meid teadlikult või alateadlikult võrdlusi looma.
Võrdlemine on tihti kadedus. Kadedus on tegelikult suurepärane tunne, sest see näitab meile täpselt, mida me oma ellu tahame – mida kadedam sa kellegi peale oled, seda rohkem sa ilmselt tahad olla tema moodi või tahad midagi, mis tema elus juba on. Meile on väikesest saati korrutatud, et kadedus on asi, mida peaks varjama ja et see on selline piinlik tunne, millest ei räägita. Kuid miks meile ei öeldud, et seda saab kasutada kui inspiratsiooniallikat?
Mõtle korraks inimese peale, kelle suhtes sa tihti kadedust tunned. Ta võib olla tuttav või võõras. Küsi endalt, mis teeb sind selle inimese juures kadedaks. Pane kirja iga detail, mis sulle pähe tuleb, ükskõik kui tobe see ka poleks – sa teed seda ainult enda jaoks ja mida ausam sa endaga oled, seda paremini see harjutus sind ka aitab.
Minus tekitab tema juures kadedust see, et …
Kui kõik on kirjas, siis hakka ükshaaval analüüsima.
✔ Miks need asjad mind kadedaks teevad?
✔ Miks ma seda osa tema või tema elu juures tahaksin?
✔ Kas ma saaksin midagi teha, et ka enda ellu neid aspekte tuua?
✔ Mida ma näen temas (head), mida ma ei näe endas? (Mis on sinu elus juba tegelikult hästi või olemas, aga sa ei näe seda, kuna arvad, et teistel on veel paremini.)
Kirjutades neid põhjuseid välja, leiad sa endas selgust. Võib-olla märkad, et mõni kadeduse tundmise põhjus on täiesti tühine. Võib-olla märkad, et ka sinus ja sinu elus on neid positiivseid külgi, mida sa varem ei märganudki. Võib-olla mõistad, et kõige pärast ei ole mõtet oma pead vaevata – sa võid olla ükstapuha kes, kuid sa ei saa olla kõike korraga.
Kadedus on laastav ja negatiivne ainult siis, kui lased sel tundel endasse koguneda ega analüüsi kadeduse põhjusi. Kadedustunne tuleb meile tihti salaja ligi ja me oleme õppinud seda alla suruma, aga proovi vastupidist – lase see endast välja ja ole endaga täiesti aus! Enesetunne läheb kindlasti paremaks.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Simone Viidase ja Ingel Prii raamatust „Armastus enda, oma keha ja toidu vastu“.
