Õnn on segu meeleseisundist ja üldiselt oma elus soovitud seisundis viibimisest. Samade inimestega samades kohtades olles võime olla nii õnnelikud kui ka õnnetud. See on otsus, kõik algab mõtlemisest.
Laozi ütles: “Ole ettevaatlik oma mõtetega, sest neist saavad sinu sõnad, ole ettevaatlik oma sõnadega,sest neist saavad sinu teod, ole ettevaatlik oma tegudega, sest neist saavad sinu harjumused, ole ettevaatlik oma harjumustega, sest neist saab sinu karakter, ole ettevaatlik oma karakteriga, sest sellest saab sinu saatus.”
Ma ei ütle, et kõike lahendab ainult positiivne mõtlemine ja probleemid lahenevad iseenesest ja muudkui keep smiling. Sa ei pea olema võltspositiivne, vaid ehe ja rahul sellena, kes sa oled. Usun, et elu ei anna meile rohkem, kui kanda jaksame.
Me kõik tahame olla õnnelikud, aga oleme seda reeglina omal moel. See, mis teeb ühte õnnelikuks, võib teise külmaks jätta. Oluline on see, et mõtestaksime lahti, mis on õnn meie jaoks ja mis on need tegevused, keskkonnad, situatsioonid, inimesed, olekud jms, mis meid õnnelikuks ja rahulolevaks teevad.
Kui tihti ja kui paljud meist mõtlevad ja sõnastavad näiteks seda, mis on see konkreetne muutus, mida tahame oma elus näha 3 ja 5 ja 10 aasta pärast?! Kui oleme selle selgeks mõelnud, siis ei tohiks seda unustada või lasta n-ö argielul ja sotsiaalsel survel seda alla neelata. Psühholoogias tuntakse sellist nähtust nagu kognitiivne dissonants – tunnetuslik vastuolu. Kui inimene teeb midagi, millega ta pole rahul, siis ta hakkab alguses ennast petma ja ütleb, et ma teen seda tööd ainult selleks, et mu lapsel oleks parem tulevik, oma laste nimel jne. On võimalik valetada mõnele kogu aeg ja ükskord kõigile, aga ei ole võimalik kõigile kogu aeg valetada. Eriti ei ole võimalik iseendale pikalt valetada.
Kognitiivse dissonantsi teooria järgi jõuame varem või hiljem murdepunkti, kus kas kaotame enda, oma individuaalse unikaalsuse või siis ärkame üles ning järgneme oma tõelisele missioonile. Tänane ühiskond on ehitatud üles lineaarselt. Metafoorselt võime kujutada redelit, mis on seina ääres ja elu koosneb sellest üles ronimises. Lasteaed, esimene klass, teine klass, põhikool, keskkool, kõrgkool, töö, abielu, lapsed, koer, maja, matus. Me tormame sel redelil pimestavalt ülespoole, aga osad meist avastavad järsku, et kurat küll! Keegi oli selle redeli vale seina äärde tõstnud!
Kõik algab sellest, et tuleb iseennast tunda, tegeleda sisekaemusega vaimselt läbi erinevate praktikate ning teadvusseisundite ja pragmaatiliselt kasutades näiteks ekstrapoleerimist. Küsige endalt, et kas olete õnnelik? Kui vastus on “jah”, siis on ju kõik hästi! Kui vastus on “ei”, siis küsige endalt, mida te muutma peaksite ja MUUTKE! Mõne aja pärast küsige uuesti ja korrigeerige oma elustiili, suhteid, keskkondi ja situatsioone ja nii lihtne see ongi.
Elu on liiga lühike selleks, et kannatada!
Autor: Madis Masing vabamõtleja, koolitaja, kodanikuühiskonna aktivist,Tartu kogukonnaklubi “Džungel” eestvedaja
Allikas: Ingrid Peek “Hallo, Kosmos! Palju õnne”, kirjastus Pilgrim
