Aasta 2014 oli just alanud ja me sõitsime Tomiga autos mööda Tammsaare teed. Räägime tihti oma unistustest, nii ka sel korral. Tõdesime, et kui kõik muu meie suhtes on rahulikku ja loomulikku rada pidi kulgenud, siis lapseootuse soovi täitmine on olnud väga raske. Teadsime juba, miks meie kaks nii-öelda normaalselt, klassikalisel teel peret ei loo, ning sedagi, mida täpselt tähendab kunstlik viljastamine ja milliseid protseduure selleks tehakse. Siiski olime mitmes mõttes algajad, sest meiegi alustasime oma teekonda siitsamast Eestist. Kõrgeimate lootustega. Ning mis seal salata, eeldasime palju siledamat teed. Hispaania ja Läti kliinikutes pakutavat ei osanud me veel tahtagi, mõtiskleb Anni Rahula raamatus “Tule meie juurde”.
Jah, me elame maagilisel ajal. Tänaseks tean ma kunstlikust viljastamisest (IVF)* vist absoluutselt kõike. Olen seda põhjalikult tudeerinud ning reaalselt juba mitu aastat oma keha ja iga ihurakuga kogenud. Ometi tean sedagi, et ma ei oleks varem sel teemal mitte kunagi mitte kellelegi oma läbielamistest rääkinud. Isegi kui minult oleks otse küsitud. Nii nagu meie lastetuse põhjused olid meie endi eest saladuses, nõnda püsis hiljem, juba olukorrast teadlikuna, lastetuse lugu väga pikka aega ainult minu ja Tomi vahel. Sel olid omad põhjused, et meie enda vanemadki ei teadnud. Ning isegi Rubi sünniga lõppenud rasedusest teatades ei öelnud me neile kõike. See lihtsalt ei tundunud siis sobiv. Ent nagu me oleme Tomiga teineteisele alati kinnitanud: kõigel on oma aeg – kurvastamiseks, rõõmustamiseks, imedeks. Ka taoliste lugude rääkimiseks.
Selle raamatu esimesed intervjuud sündisid pisut enam kui kuu enne Rubi sündi – oli saabunud aeg ühele peatükile joon alla tõmmata. Olin lõpuks mõistnud, kui enesesse peitu pugenud ma nendes aastaid kestnud muredes olin. Just seetõttu soovisin lõpuks kogu valu ja emotsioonide virrvarri lihtsalt endast välja lasta. Ühtlasi sain nii võimaluse kogu protsessile tagasi vaadata, mõistmaks, mida see kõik tegelikult tähendas. Puhtalt seetõttu, et uus saaks rahuga alata.
Jah, intervjuude andmine selle raamatu tarvis, kümnetele küsimustele vastuste otsimine, veebipäevikute uuesti lugemine on olnud teraapiline. Mulle enesele. Aga on veel midagi, mida ma oma isiklikku IVF-i arhiivi kogunenud märkmeid läbi käies tajusin ning millele tol ajal ikka ja jälle mõtlesin: selline raamat oleks meile kindlasti sellel teel suureks toeks olnud. Tundsin enim puudust just taoliselt loost, tõestisündinud kogemuslikust teekonnast, kus keegi päriselt, ausalt ja südamepõhjast räägib, pihib ja tunnistab. Sest oma loomult olen pigem tagasihoidlik, kuuldu vaikne seedija, kes ei lähe naljalt kelleltki midagi küsima. Isegi mitte arstidelt.
Muidugi ma guugeldasin tohutult palju ja lõpuks maandusin hoopis Ameerika teemafoorumisse. Miks ja mida ma seal tegin, sellestki on siin raamatus juttu. Kuid ennekõike on kaante vahel ridamisi keerulisi ja emotsionaalseid olukordi. See on hakkamasaamisest, inimvõimetest, meie taluvuse piiridest ja armastusest kõnelev lugu.
Nii küsisin Tomilt siis tookord Tammsaare teel sõites: “Mis sa arvad, kui paneks oma loo raamatuna kirja?” Tomi vajas selle mõttega harjumiseks küll aega, plaanides veel raamatuidee plusse ja miinuseid reastada. Ent ta nõustus suhteliselt kiiresti, soovides sel juhul ka kindlasti oma kogemusi jagada. Selleks et murda müüte ja tuua nähtavale mehe meeleolud.
Kunstlik viljastamine on meie jaoks olnud seni ainus võimalus lapsevanemateks saada. Miks nii juhtus ja mis meid aitas, sellest räägime siin kohe. Anonüümsena plaanitud tekstist sai siiski üsna kiiresti nimede ja nägudega lugu. Sest anonüümsus oleks mõjunud tühipalja jutuna, mis on juhtunud kuskil kaugel kellegi ebatõelisega. See oleks olnud natuke näota, justkui teota. Meie lool on lugu, nägu ja tagajärg. Ning veelgi enam: mõtisklesin ise sel teemal nii palju edasi, et otsustasin õppida kogemusnõustajaks. Nii saan kord inimesi ka päriselt toetada.
Tomi tuleb koos 11-kuuse Pürenee mäestikukoera Fifaga metsast, käes kimp kullerkuppe.
Anni mõtted Tammikus, mais 2017
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim värskelt ilmunud Tomi ja Anni Rahula raamatust “Tule meie juurde”.
Anni ja Tomi Rahula annavad oma esimese avaliku intervjuu kõnealusel teemal täna, emadepäeval, 13. mail kell 10 Eesti Televisiooni saates “Hommik Anuga”.
Vestles ja kirjutas Piret Kooli
***
Anni: Selle raamatu esimesed intervjuud sündisid pisut enam kui kuu enne Rubi sündi – oli saabunud aeg ühele peatükile joon alla tõmmata. Kõneldes mõistsin, kui enesesse peitu pugenud ma nendes aastaid kestnud muredes olin. Kuid sel olid omad põhjused, et meie enda vanemadki ei teadnud. Ent nagu me oleme Tomiga teineteisele alati kinnitanud: kõigel on oma aeg – kurvastamiseks, rõõmustamiseks, imedeks. Ka taoliste lugude rääkimiseks. Räägin nüüd oma lugu, et minu saatusekaaslastel oleks pisutki tuge.
***
Tomi: Oluline on kunstliku viljastamise teemast kõnelda ka mehe seisukohalt. Meie jaoks ei olnud taolist raamatut, mis kõneleks kogu selle protsessi valust, võimalustest, muredest ja normaalsusest. Aga kuhu jäävad isiklikud kogemused ja läbielamine? Neid ei saagi sulle ükski kõrvalseisja anda, ent omasuguste seltsi sa ei satu, sest keegi ei räägi. Sest ei tihka, isegi piinlik on. Nüüd tean, et ei ole vaja häbi tunda. Mehest ei saa ju seetõttu kehvem inimene. Katseklaasilaste ja viljatuse teemal peab saama rääkida.
***
Piret: Kuidas aga neis muutustes endaks jääda? Kuidas olla saladusekoormat kandes aus? Või murdudes uuesti siht leida ning abielu hoida? Nende ja paljude teiste küsimustega sõitsin ma 2017. aastal mitme kuu vältel Tuhala laante vahele Tomi ja Anni koju. Kumbki neist kõneles oma lugu teisest eraldi ning alles käsikirjas said Tomi ja Anni jutud omavahel teemade kaupa kokku. Nii sai kaante vahele aus ja avameelne lugu, mis paneb kaasa mõtlema meist igaüht. Sest meil kõigil on elus taolisi hetki. Hetki, mil peame tegema valiku, kuidas edasi elada – endana ja kibestumata.
