Alkeemia erivõimetega lastest pajatava järjejutu teises osas tutvume kuueaastaste kaksikvendadega, kes teavad, mis värvi on armastus, joonistavad pilte, mis pole pärit siit ilmast, elavad teo ja tagajärje seaduse järgi ning on tulnud Maale uut tasandit looma.
Loe ka järjejutu I peatükki – lugu kaheteistaastasest Karlist, kes näeb inimeste aurasid ja ka kaadreid tulevikust ning kes saab toitu maitsta seda pelgalt käega puudutades ja III peatükki, kus nägijad ja teadjanaised Kristiina Raie ja Anne-Ly Täht annavad eriliste annetega ja ülitundlike laste vanematele omaltpoolt nõu.
Kaksikvennad Vaba Kui Pilv ja Tähesäde
Kui Harry Potteril oli öökull Hedwig, siis Lõuna-Eestis elavad kaksikvennad, kes kutsuvad end nimedega Vaba Kui Pilv ja Tähesäde (6), on koostööpartneriks valinud Sipsiku – kiisu, kes poistele pesakonnast oma erivõimetega kohe silma jäi. Nüüd traavib Sipsik poistega päevad läbi mööda tube ning öösel nurrub voodijalutsis oma võlurvendade und valvata.
„Nendega oli kõik algusest peale teisiti,” ütleb nelja lapse ema oma pesamunadest rääkides. „Kui teada sain, et kaksikuid ootan, olin väga rõõmus, aga kuuenda kuu pealt muutus rasedus õuduseks: istusin, jalad paistes, tallad kummis, koduarestis ja ükski abinõu ei aidanud. Kuni… kaks kuud enne tähtaega sumpasin aias, et põõsastelt kadripäevatormijärgset lund saputada, kui veed pahinal ära tulid.”
Liig vara alanud sünnitust püüdsid arstid igal viisil pidurdada, kuid poistel polnud plaanis oodata. „Kuna nad olid enneaegsed, pakiti nad sisse ja viidi mu juurest ära. Hingamisraskuste tõttu lõpuks lausa teise haiglasse, nii et tuttavaks sain oma poegadega alles järgmisel päeval,” meenutab ema šokeerivat algust.
Haiglast välja saamiseks tuli emal pooleteisekilosed kaksikud kahekilosteks putitada. „Söötsin neid nädalast nädalasse sondiga. Pärast istusin kodus, kuid magamata, voodi äärel ja pumpasin iga kolme tunni tagant neile piima välja, et nad söönuks saaksid.”
Peale mõningast helget hingetõmbeaega diagnoositi kolmeseks saanud poistel aga gluteeni- ja kaseiinitalumatus ning toitumisterapeut keeras kogu pere menüü pea peale. Enamus toiduaineid keelati ära ja toitu tuli õppida tegema otsast peale. Paradoksaalselt päädis see positiivsete üllatustega. „Kui selles eas lapsed kasvavad väga kiiresti riietest välja, siis minu lastel kulusid need seljas ära. Nad olid väga kõhnad ja kidurad, sest gluteenitalumatus tekitab kõhulahtisust,” meenutab ema, kuid lisab siis rõõmsalt: „Menüü vahetudes hakkasid nad lõpuks jõudsalt kasvama.”
Saatuslikud sõnad
Poiste toitumisraskustele satuti tuttavate soovitusel abi otsima ka ühe teadjanaise käest. „Esimese asjana ütles ta: „Need on väga-väga erilised poisid – tulnud meie Maa raskesse tihedusse väga kaugelt ja kõrgelt, mistõttu on neil raske siin kohaneda,” meenuvad emale sõnad, mille tegelik tähendus temani alles hiljem jõudis. Olgugi et see kummastav jutt poegade toitumisprobleeme justkui paremini mõista aitas, ei osanud vanemad sest eriti midagi arvata. Küll otsustas ema toitumiseripäradega pojad lasteaiast koju jätta: oma tooraine vedamine lasteaeda, kokkade instrueerimine ja pidev valmisolek häirekõnedeks olid muutunud liiga kurnavaks.
Poegade elu parandavaid võimalusi otsides jõudis ta ka valgusteraapiani. „Ostsin koju aparaadi, mille juurde kuuluvad erilised klaasid. Nende iga värv vastab vikerkaarespektri ühele toonile, millest igaühel on oma psühholoogiline ja füsioloogiline toime,” seletab naine, kes peagi märkas, et aparaadi vastu tunnevad huvi ka pojad.
„Meil ei tohi mõnes toas lampigi – eriti säästulampe – põlema panna, sest sealt tulevad poiste sõnul pahad kiired. Minu valgusteraapia aparaat on aga nende suur lemmik,” räägib ema, kes peagi märkas, et poisid teavad täpselt, kellele, kuhu ja millist värvi valgust lasta ja kandis selle laste rikkumata intuitsiooni arvele.
Armastuse värvi emme
Ühel päeval aga tuli Vaba Kui Pilv ema juurde ja küsis: emme, kas tead, mis värvi on armastus? „Vaatasin talle imestunult otsa ja küsisin: kas sina siis tead?” meenutab ema. „Jaa, see on roosa. Sina oled ju üleni roosa!” hüüatas poiss.
Kui siis poeg riburada kõikide pereliikmete värvid üles luges, taipas ema, et ilmselt käib jutt auradest, tõi paberi ja karbi kriite ning julgustas poegi nähtut paberile kandma. „Ühe ja sama inimese aurat joonistasid kaksikud absoluutselt identselt,” ei suutnud ema imestust varjata.
Peagi avastasid vennad, et suudavad lisaks aurade nägemisel ka nende värve muuta. Varsti peale seda heurekat tuli Vaba Kui Pilv, näost valge, ühel päeval lasteaiast (vahel ta seal veel käib) koju ja vajus diivanile. „Kui uurisin, mis on juhtunud, tuli välja, et ta oli proovinud terve lasteaiarühma biovälja parandada,” naeratab ema. „Nägi, et igaühel on kuskil miskit viltu ja püüdis neid aidata. Kuna ta aga ei osanud oma ressurssidega arvestada, tõmbas ta end täiesti tühjaks, nii et pidin ta üles turgutamiseks meie pere vaimsele abilisele helistama,” jutustab ema. Sama naine, kes poisi võimed avastas, tegi ta kõrgemate palvete toel ka korda, nii et poiss paari tunni pärast diivanilt tõusis ja edasi toimetas nagu poleks midagi juhtunud.
Kosmilised komandeeringud
Kodus pole vendadel kunagi igav. Nad on ise ära õppinud lugemise ja kirjutamise ning armastavad väga joonistada.” Nad joonistavad erilise õhinaga just neid asju, mida mina ei näe, et ka mina nende maailmast osa saaksin,” muheleb ema. Lisaks on neil kodus igapäevaselt vaja tegeleda väga paljude tähtsate asjadega, nt hoolitseda endi sõnul meie planeedi energiate eest.
„Mõnikord lähevad lausa õhtul varem magama, sest ees ootab tähtis töö. Pesevad end piinlikult puhtaks, lähevad voodisse, ütlevad, et on oma abilistega kokku leppinud ning peavad nüüd minema,” jutustab ema lugusid, mille kohta ta seisukohta võtta ei oska ega julgegi.
Samas on sedasorti jutud siin peres nii igapäevased, et ei pane ema enam ammu imestama. Pealegi teab ta, kui ausad pojad on. „Kui näiteks külla tuleb inimene, kelle energia poistele ei sobi, küsivad nad otse: miks sa siia tulid? ja hoiavad eemale,” räägib ema. Poistele meeldib väga teiste lastega mängida, kuid on ka juhtunud, et mõnest hoitakse eemale. „Kui ma siis ühel sellistest kordadest küsisin, miks nad oma külalisega ei mängi, ütlesid nad, et ei saa sellele lapsele ligi minna, sest tal on kodust toodud paha energia koll küljes ja ta läheduses jääb hing kinni.
Nad on aru saanud, et ebasobivad energiad võivad neid kahjustada ja on õppinud endale kaitsemunad ümber panema ning käsivad seda nüüd ka minul teha, kui kodunt välja lähme,” ütleb ema. Poisid registreerivad lakmuspaberina ka erinevate kohtade energiat, kirjeldades Tallinnat näiteks äreva ja häiriva energiaga linnana ja tundes end kõige mugavamalt maal, looduse rüpes.
Tähepoiste joonistatud piltidel on meie planeet Maa: “Planeet maa kristalliline struktuur. Pildid joonistanud ja vaatajate jaoks hea energiaga laadinud vennad Vaba kui Pilv ja Tähesäde.”
Ja planeet Maa uus aura:
Ette- ja läbinägelikud
Ema sõnul näevad kaksikud ka inimeste sisse ning oskavad lugeda tuttavate plaane, mõtteid ja tundeid. „Mõni aeg tagasi ütles Tähesäde: „Meile tuleb täna see tädi külla”. Ma ei võtnud seda tõsiselt, sest tean, et see tädi helistab alati ette ja sõitsime kodunt minema. Mõne aja pärast helistas toosama tädi ja küsis, miks meid kodus pole – tema tuli meile külla,” naerab ema.
Poegade läbi- ja ettenägelikkusele korduvalt kinnitust saanud ema uurib nüüd vahel ise poistelt, kas üks või teine ta ellu ilmunud inimene koostööks passib. Kuna poisid raalivad energiavälja järgi välja ka valed, siis on ema tänu selgesilmsetele pesamunadele ka oma teismelise poja luiskelugudele kordi jälile jõudnud.
Kõigist ema juttudes kiirgub suurt austust ja armastus poegade vastu. „Nad on mu parimad õpetajad!” sõnab naine. Kui ema vihastab või on kurb, annavad pojad talle kohe teada, kuidas ta energiaväli negatiivsete emotsioonide meelevallas laguneb. „Kui olen kurb, ütlevad, et mu energiaväli muutub läbipaistvaks; kui vihane, tekivad sellesse mustad laigud,” seletab naine, kelle pojad on miinusmärgiga emotsioonidest juba üsna lagedaks teinud. „Seda räägivad nad ka, et hirmu ei tohi tunda ja kui seda minus siiski tajuvad, kutsuvad mind korrale: „Emme, kõik, mida kardad, seda saad!”
Kuna poisid on igas mõttes hästi tundlikud, ei tööta nende peal ka tavalised karistusmeetodid, millega ema oma kaks vanemat last probleemitult üles kasvatas. „Nad nõuavad, et oleksin mõistev, ega käituks emotsioonidest ajendatuna. Ja kui nad mind mõnikord provotseerivadki, siis ütlevad, et see on mu proovilepanek – et kas ikka teen selle korrektselt läbi või kasutan vanu robustseid meetodeid,” naerab ema.
Kaksikud on emale õpetanud ka, et kõik, mis elus juhtub, on kogemus. Ükskõik, kas tuleb mõni tõbi kallale või juhtub midagi muud, on poisid alati mõistvad ja tänulikud. „Kui olen hädas, tuletavad nad mulle rahulikult meelde, et see on sinu kogemus, sinu hinge õppetund. Neid me Maa peale ju saama tulemegi!”
Kui mehega lahku läksime, võtsid nad ka seda rahulikult. Ütlesid lihtsalt, et meie energiad ei sobigi kokku, need kaklevad ning lohutasid meid, et alati ei peagi tingimata elu lõpuni koos elama. On lihtsalt teatud õppetunnid, mis tuleb koos läbi teha ja kui need tehtud, võib minna eri teid,” tegid nad vanematele selgeks.
Mõlemad poisid on ka suured looduse- ja loomasõbrad ning elavad enda sõnul loodusseaduste ehk Looja seaduste järgi, millest peamine olevat teo ja tagajärje seadus. „Nad väga hoolikalt mõtlevad enne, kui midagi teevad, et olla kindlad, et see tegu on ikka õilis ja sellel poleks halbu tagajärgi,” teab ema. „Kuna nad näevad ka inimeste eelmiseid elusid, näevad nad teo ja tagajärje seadust reaalselt toimimas – seda, et osad inimesed on raskustes just enda toime pandud rumaluste pärast. Seepärast tuletavad nad ka mulle pidevalt meelde, et kõik, mida teen teistele, saan samas vääringus tagasi.”
Skepsise eest varjul
Laiemat ringi pole pere poiste eripärasse pühendanud, sest nad on väga tundlikud ja tajuvad inimeste mõtteid väga intensiivselt. „Minu laste kõige suurem raskus siin elus ongi see, et inimesed ei usu, et nad näevad ja saavad aidata. Kui nad näiteks aurapilte joonistavad, vaatavad paljud seda skeptilise pilguga. Näen, et see teeb poistele palju halba,” on emal valus.
„Igaüks meist on eriline ja ainulaadne. Kõigil on oma anded ja võimed, mida tuleb hinnata. Neid pole antud ilmaasjata,” tõdeb naine ja lisab: „Vaba Kui Pilv ja Tähesäde ütlevad, et on tulnud Maale nagu rahusaadikud, et luua siin uus tasand, kus poleks vägivalda, vaid rohkem mõistmist ja koostööd, siis minu ülesanne emana on neid toetada. Poisid on öelnud, et nemad ise valisid mu endale emaks. Mul on suur au koos kiisu Sipsikuga neile saatjaks olla,” naeratab naine.
Loe ka järjejutu I peatükki – lugu kaheteistaastasest Karlist, kes näeb inimeste aurasid ja ka kaadreid tulevikust ning kes saab toitu maitsta seda pelgalt käega puudutades ja III peatükki, kus nägijad ja teadjanaised Kristiina Raie ja Anne-Ly Täht annavad eriliste annetega ja ülitundlike laste vanematele omaltpoolt nõu.
Hea lugeja, kas sinul on kogemusi ja kokkupuuteid erivõimetega lastega? On sul äkki endalgi eriliste annetega võsuke sirgumas? Kui oled valmis oma lugu teistegagi jagama (ka anonüümselt) ja leidma üles meie omad Harry Potterid, siis palun kirjuta meile toimetus@alkeemia.ee
Autor: Aive Herja
Lugu ilmus lühendatud kujul „Pere ja Kodu” 2015. aasta juunikuu numbris
