Eesti erilised lapsed I: Karl näeb inimeste aurasid ja tulevikku ning tunneb toidu maitset pelgalt käega puudutades

Kuidas käituda, kui peres kasvab eriline laps? Kas öelda tema maailmale jah või skeptikuna kõike eitada?See lugu oleks olemata, kui paar aastat tagasi üks vanaema mulle kurtnud poleks, et ta lapselapsel on eriline võime näha inimeste biovälja, kuid isa-ema on poja „umbluu” juttudest pigem häiritud ning ärrituvad, kui vanaema last oma võimet arendama õhutab.Kuid leidub ka neid, kes perre ilmunud „probleemsesse” Harry Poterisse teisiti suhtuvad.„Emme, miks inimesed värvilised on?”…pöördus 9-ne Karl ühel päeval ema poole. „Appi, meie poeg on metsapoole!” hüüdis ehmunud ema Karin (40) ämmale telefoni, kes seepeale aga suurima enesestmõistetavusega kostis: „Olen kogu aeg teadnud, et ta selline on. See on normaalne!”Ämm tegi miniale selgeks, et tema pojapoeg näeb inimeste aurasid. Vähe sellest, selgus, et neid on alati näinud ka vanaema ise, kel on isegi nõiapaberid, kuid kes nõukaaegse kasvatusega raamatukoguhoidjana on pidanud paremaks oma võimeid vaka all hoida.Karl (12) näeb kaasinimesi maast madalast värvilistena, kuid arvates, et nii näevad kõik, ei võtnud ta seda varem jutuks. „Varem pidin aura nägemiseks nägema inimest ennast. Nüüd piisab, kui kujutan seda inimest endale mõttes ette,” kirjeldab Karl.