Sa soovid rahu. Pole kedagi, kes rahu ei sooviks. Ometi peitub sinus veel miski, mis soovib draamat, konflikti. Sa ei pruugi seda praegu tunda. Pead võib-olla ootama olukorda või lihtsalt mõtet, mis sinus reaktsiooni käivitab: keegi süüdistab sind milleski, ei tunnusta sind, tungib sinu territooriumile, seab kahtluse alla sinu teguviisi, tekib vaidlus raha üle … Kas tunned nüüd tohutut jõudu läbi enda voogamas, hirmu, mis on võib-olla varjutatud vihast või vaenulikkusest? Kas kuuled, kuidas su hääl muutub kalgiks või läbilõikavaks, või lihtsalt kõvemaks ja mõni oktaav madalamaks? Kas oled teadlik sellest, kuidas su mõttemeel tormab oma positsiooni kaitsma, õigustama, ründama, süüdistama? Teisisõnu, kas suudad sel ebateadvuse hetkel ärgata? Kas suudad tunda, et miski sinus on sõjajalal, miski tunneb end ohustatuna ja tahab iga hinna eest püsima jääda? Miski, mis vajab draamat, et saada kinnitust oma võiduka tegelase identiteedile selles etenduses? Kas tunned, et miski sinus eelistab rahule teadmist, et sellel miskil on õigus?
Tea, et kui ego on sõjajalal, on see vaid püsimajäämise eest võitlev illusioon. See illusioon peab end sinuks. Esialgu pole tunnistajana Kohalolek kerge, eriti kui ego on püsimisele suunatud või elustunud on mõni emotsionaalne muster minevikust. Kui oled aga maitse suhu saanud, siis kasvab Kohaloleku jõud ning ego kaotab oma võimu sinu üle. Ja nii tuleb su ellu jõud, mis on palju võimsam kui ego, võimsam kui mõttemeel. Pead egost vabanemiseks temast vaid teadlik olema, sest teadlikkus ja ego ei sobi kokku.
Teadlikkus on olevikuhetke peidetud jõud, mistõttu võime seda nimetada ka Kohalolekuks. Inimeksistentsi ülim eesmärk, seega ka sinu eesmärk, on selle jõu meie maailma toomine. Seetõttu ei saa egost vabanemine olla tuleviku eesmärk. Egost võib sind vabastada vaid Kohalolek ning kohal olla saad ainult Praegu, mitte eile ega homme. Vaid Kohalolek võib mineviku sinus olematuks teha ja muuta seeläbi sinu teadvuse seisundit.
Mis on vaimne teostumine? Uskumine, et oled vaim? Ei, see on mõte. Mõte, mis on tõele veidi lähemal, kui mõte, et oled see, kelle su sünnitunnistus väidab sind olevat. Ometi vaid mõte. Vaimne teostumine tähendab selgust, et tajutav, kogetav, mõeldav või tuntav pole see, kes ma olen, et ma ei saa leida end kõigis neis pidevalt mööduvates asjades. Ilmselt oli Buddha esimene inimolend, kes seda selgelt mõistis ja nii muutus anata (mitte ise) üheks tema õpetuse keskseks punktiks. Ja kui Jeesus lausus: „Ütle endast lahti!“, siis pidas ta silmas, et tuleb eitada illusiooni iseendast (ja muuta see nii olematuks). Kui ise – ego – oleks tõesti see, kes ma olen, oleks sellest „lahtiütlemine“ absurdne.
Alles jääb teadvuse valgus, mille paistel kogemused, tajud, mõtted ning tunded tulevad ja lähevad. See on Olemine, sügavam, tõeline mina. Seda teades pole miski mu elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Suhtun toimuvasse lugupidamisega, kuid ära kaob olukorra absoluutne tõsidus, selle raskus. Lõpuks omab tähendust vaid: kas suudan oma elu taustal pidevalt tunda enda tõelist Olemist, Mina-Olen-tunnet? Veelgi täpsemalt, kas suudan tunda seda Mina-Olen-tunnet, mis ma praegu olen? Kas suudan tajuda oma tõelist identiteeti kui teadvust ennast? Või kaotan end toimuvas, kaotan end mõttemeeles ja maailmas?
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Eckhart Tolle raamatust „Uus maailm“.
